Fosfor(V)oksiid on happeline oksiid. Tema reageerimine veega kulgeb astmeliselt, vahesaadusena tekivad mitmesugused polüfosforhapped, millest osa on mürgised. Kui vett on piisavalt, tekib lõppsaadusena ortofosforhape H3PO4. (fosforhape) Kuuma veega reageerimisel tekib põhiliselt ortofosforhape(H3PO4, mis on tugev kristalne aine, lahustub hästi vees. keskmise tugevusega hape). P4O10 + 6H2O = 4H3PO4 Fosfaadid Ortofosforhappe reageerimisel leelisega tekib saadusena kas divesinikfosfaat, vesinikfosfaat või fosfaat (olenevalt lisatud leelise hulgast). ainus, mis hästi vees lahustub on divesinikfosfaat. teised kaks on kas vähelahustuvad või praktiliselt lahustumatud. Leidumine Fosforit ehedalt looduses ei leidu. Seevastu ühendites on fosfor looduses levinud element. Põhiosa toodetavatest fosfaatidest leiab rakendust fosforväetistena. Fosfaadid on väga püsivad ning nad ei redutseeru elusorganismides madalama oksüdatsiooniastmega ühenditeks
Fe(OH)3 raud(III)hüdroksiid Soolad koosnevad tavaliselt metalli katioonist ja happeanioonist; NaCl, CaSO4, Fe2(SO4)3 o Tavasoolad: NaCl, FeSO4, CuCO3, Na3PO4... o Vesiniksoolad – mitmeprootoniliste hapete soolad, kus on jäänud happe aniooni üks või mitu vesinikku alles: NaHCO3 naatriumvesinikkoarbonaat ehk söögisooda, NaH2PO4 – naatrium-divesinikfosfaat, Na2HPO4 – naatriumvesinikfosfaat... Soolade nimetused I,II,IIIA metallide soolade nimetustes ei märgita metalli laengut; Teiste metallide soolade nimetustes märgime rooma nr-ga metalli laengu Näiteks: FeCl3 – raud(III)kloriid ja FeCl2 – raud(II)kloriid; NH4+ on ammooniumioon, moodustab nõrga alusena kergestilagunevaid ammooniumsoolasid, näiteks NH4+ Cl- ammooniumkloriid. Cl- kloriid PO4-3 fosfaat
vees (va NH3H2O ammoniaakhüdraat, vananenud ammooniumhüdraat NH4OH): Fe(OH)3, Cu(OH)2... · Soolad (koosnevad tavaliselt metalli katioonist ja happeanioonist; NaCl, CaSO4, Fe2(SO4)3...) o Tavasoolad: NaCl, FeSO4, CuCO3, Na3PO4... o Vesiniksoolad mitmeprootoniliste hapete soolad, kus on jäänud happe anioon üks või mitu vesinikku alles: Cu(HCO3)2, NaH2PO4 naatrium- divesinikfosfaat, Na2HPO4 naatriumvesinikfosfaat... Nimetuste andmisel kasutame mitme võimaliku oksüdatsiooniastmega metallide korral nimetuses o.a-sid. Näiteks: FeCl3 raud(III)kloriid ja FeCl2 raud(II)kloriid; Cu(OH)2 vask(II)hüdroksiid ning CuOH vask(I)hüdroksiid. Aineklasside vahelised reaktsioonid Aluselise ja 1. alus + hape sool + NaOH + HCl NaCl + H2O happelise aine vesi 2 Fe(OH)3 + 3 H2SO4 Fe2(SO4)3 + 6 H2O
vees (va NH3∙H2O – ammoniaakhüdraat, vananenud ammooniumhüdraat NH4OH): Fe(OH)3, Cu(OH)2... Soolad (koosnevad tavaliselt metalli katioonist ja happeanioonist; NaCl, CaSO4, Fe2(SO4)3...) o Tavasoolad: NaCl, FeSO4, CuCO3, Na3PO4... o Vesiniksoolad – mitmeprootoniliste hapete soolad, kus on jäänud happe anioon üks või mitu vesinikku alles: Cu(HCO3)2, NaH2PO4 – naatrium- divesinikfosfaat, Na2HPO4 – naatriumvesinikfosfaat... Nimetuste andmisel kasutame mitme võimaliku oksüdatsiooniastmega metallide korral nimetuses o.a-sid. Näiteks: FeCl3 – raud(III)kloriid ja FeCl2 – raud(II)kloriid; Cu(OH)2 – vask(II)hüdroksiid ning CuOH – vask(I)hüdroksiid. Aineklasside vahelised reaktsioonid Aluselise ja 1. alus + hape sool + NaOH + HCl NaCl + H2O happelise aine vesi 2 Fe(OH)3 + 3 H2SO4 Fe2(SO4)3 + 6 H2O
Põhikoolile: Happed, alused ja soolad Happed on ained, mis annavad lahusesse vesinik ioone. Happed koosnevad vesinikioonist e. prootonist ja happejääk-ioonist (Arrheniuse klassikalise definitsiooni järgi). Happejääk ioon on võrdne prootonite arvuga molekulis · HCl - vesinikkloriidhape e. soolhape, oks. aste -1 · H2S - divesiniksulfiidhape, oks. aste -2 · H2SO3 - väävlishape, oks. aste -2 · H2SO4 - väävelhape, oks. aste -2 · H2CO3 - süsihape, oks. aste -2 · H3PO4 - fosforhape (ortofosfor), oks. aste -3 · HNO3 - lämmastikhape, oks. aste -1 · HNO2 - lämmastikushape, oks. aste -1 Hapete lahused muudavad indikaatorite värvust Hapete liigitus Happeid liigitatakse kahte moodi: · prootonite arvu järgi (happes on ühe prootonilised kahe, kolme, nelja). · happe aniooni koostise järgi - 1.klass hapnik happed e. oksohapped, 2.klass hapnikuta happed. Hapnik-hapetele vastavad happelised oks...
hüdrosgoopne aine, mis seob tugevasti õhuniiskust ja võib siduda ka vett teiste ainete koostisest. Kasutatakse kuivatamiseks. Happeline oksiid, mille reageerimine veega on astmeline ja kui vett on piisavalt tekib ortofosforhape H3PO4. See on valge kristlane aine, mis lahustub hästi vees, keskmise tugevusega hape, dissotsieerub astmeliselt, tavaliselt sisaldab fosforhappe lahus divesinikfosfaatioone ja vesinikioone ehk dissotsieerub 1 astme võrra. Leelisega reageerides tekib divesinikfosfaat, vesinikfosfaat või fosfaat, oleneb moolide arvust. Esimesed lahustuvad vees hästi, ülejäänud vähem või on lahustumatud. Leelismetallide fosfaadid (Na3PO4 nt.) on aluselised hüdrolüüsi tõttu ja neid kasutatakse pesuvahenditena, vee pehmendamiseks või toiduainetööstustes. Fosfororgaanilised ühendid kuuluvad taimekaitsevahendite koostisesse. Fosforit toodetakse väetiseks. Üleväetamisel reostavad need veekogusi tekitades nende kinnikasvamist. Süsinik C: o-a -IV..
peamiselt toimub dissotsatsioon esimeses astmes: H3PO4 _ H + H2PO4 Teises ja kolmandas astmes dissotseerub ta vaid vähesel määral. Seetõttu sisaldab fosforhappe lahus lisaks H3PO4 molekulidele ka veel põhiliselt vesinik- ja divesinikfosfaatioone.Kolmeprootonilise happena moodustab ortofosforhape kolme rida sooli, millest üldiselt lahustuvad on leelismetallide (v.a. Li) ja ammooniumsoolad. Fosforhappe reagerimisel leeliste lahustega tekib sõltuvalt lisatava leelise hulgast kas divesinikfosfaat, vesinikfosfaat või fosfaaat. 1 mol H3PO4 + 1 mol NaOH _ NaH2PO4 + H2O 1 mol H3PO4 + 2 mol 2NaOH _ Na2HPO4 + 2H2O 1 mol H3PO4 + 3 mol 3NaOH _ Na3PO4 + 3H2O Divesinikfosfaadid on vees hästi lahustuvad ja hüdrolüüsi tulemusena on nad aluselise keskkonnaga. Enamike metallide vesinikfosfaadid ja fosfaadid on aga vees vähelahustuvad või praktiliselt lahustumatud. Hästi lahustuvad vees vesinikfosfaatidest ainult leelismetallide- ja ammooniumfosfaadid. H3PO2 hüpofosforishape.
dissotsatsioon esimeses astmes: + - H3PO4 H + H2PO4 Teises ja kolmandas astmes dissotseerub ta vaid vähesel määral. Seetõttu sisaldab fosforhappe lahus lisaks H3PO4 molekulidele ka veel põhiliselt vesinik- ja divesinikfosfaatioone. Kolmeprootonilise happena moodustab ortofosforhape kolme rida sooli, millest üldiselt lahustuvad on leelismetallide (v.a. Li) ja ammooniumsoolad. Fosforhappe reagerimisel leeliste lahustega tekib sõltuvalt lisatava leelise hulgast kas divesinikfosfaat, vesinikfosfaat või fosfaaat. Koostanud: Janno Puks Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium 10 1 mol H3PO4 + 1 mol NaOH NaH2PO4 + H2O 1 mol H3PO4 + 2 mol 2NaOH Na2HPO4 + 2H2O 1 mol H3PO4 + 3 mol 3NaOH Na3PO4 + 3H2O Divesinikfosfaadid on vees hästi lahustuvad ja hüdrolüüsi tulemusena on nad aluselise keskkonnaga. Enamike metallide vesinikfosfaadid ja fosfaadid on aga vees
Kui suhe ([A-]/[AH]) on määratud soovitud puhverlahuse pH poolt, siis puhverdavate osakeste üldkontsentratsioon, [A-] + [AH] on varieeritav. Kuna biokeemilised reaktsioonid toimuvad enamasti füsioloogilise pH piirkonnas (pH 6,5 8,0), siis pakuvad biokeemikutele erilist huvi just sellesse piirkonda jäävate pKa väärtustega nõrgad happed. Tabelis 3.3 toodud hapetest sobiksid füsioloogilise pH vahemikus kasutamiseks divesinikfosfaat (H2PO4-) ja süsihape. Fosfaatpuhvrid on biokeemilises praktikas laialt levinud 8 kuid nad ei ole alati rakendatavad, kuna paljud biokeemilised reaktsioonid toimuvad fosfaatiooni osavõtul. Lisaks võivad fosfaat ja karbonaatpuhvrid sadestada mõningaid reaktsiooni seisukohast vajalikke ioone (näit Ca2+). Tabelis 3.4 on toodud rida füsioloogilise pH piirkonnas kasutatavaid
annaabi.ee 
