INCOTERMS 2010 on välja töötatud Rahvusvahelise Kaubanduskoja (International Chamber of Commerce ICC) poolt. c. Kas ta on imperatiivse või dispositiivse iseloomuga? Teatud osa Incoterms 2010 tarneklauslite üksiksätteid on dispositiivsed, see tähendab pooltele on jäetud võimalus nende tingimuste osas lepingus teisiti kokku leppida. Järelikult võivad pooled, kes on võtnud Incoterms'i mingi tarneklausli antud lepingus kasutusele, teha selle klausli dispositiivsete üksiksätete osas muudatusi, mis vastavad 8 Tarneklauslid Incoterms. Kasutajajuhis antud lepingu konkreetsetele tingimustele. 4. Selgitage akreditiivi mõistet, toimimise skeemi ja eeliseid ostu-müügilepingu osapooltele. Milles seisneb reeglistiku "Akreditiivide käsitlemise üldistatud tavad ja praktika", UCP 600, olemus ja tähtsus? Akreditiiv on rahvusvahelises kaubanduses hästi tuntud ja levinud arveldusviis,
2 ettekirjutustele. Seejuures on kohustavate normide puhul reeglina nõutav, et subjekt sooritaks teo aktiivses e tegevuse vormis. Keelavate normide puhul peab subjekt hoiduma teost, st tegemist on teoga passiivses vormis e õiguspärase tegevusetusega. ÕIGUSE KASUTAMINE - st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus õigussuhte subjektid panevad toime lubavate, õigustavate või dispositiivsete õigusnormide koosseisude kohase aktiivses e tegevuse vormis teo (nt valimisõiguse kasutamine, võlaõigusseaduses määratletud dispositiivsus). ÕIGUSE KOHALDAMINE - so kompetentse riigi- või omavalitsusorgani või ametniku tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Seda vormi kasutatakse siis, kui subjekt ei saa oma subjektiivseid õigusi realiseerida ilma kompetentse riigiorgani või ametniku vastava tegevuseta (EV passi saamine;
Neid ühte liiki suhteid reguleeritaksegi siis üheliigiliste õigusnormidega. Objekti kõrval teiseks määravaks momendiks on reguleerimise meetod. Reguleerimise meetodi määravad tavaliselt reguleerimise objekti omadused, ei saa ju olla ühesugune riigi valitsemise ja perekonnasuhete õiguslik regulatsioon. Meetodi küsimus on ka see, et teatud suhteid me ei saa reguleerida imperatiivsete normidega, ja teatud suhteid ei saa reguleerida dispositiivsete normidega. Seega tuleb seadusandjal lähtuda kõigepealt reguleerimise objektist ja valida ka vastav meetod reguleerimiseks. Õigusharu enda sees võib omakorda reguleerimise objekti erisusest lähtudes tekkida teatud normirühmad. Need erinevad teistest selle õigusharu normidest. Neid eraldi rühmi õiguharu sees nim. õigusinstituutideks. Sellisteks on nt valimisõigus riigiõiguse sees või pärimisõigus tsiviilõiguse sees. 3.2Õigusharu üldiseloomustus EXAMIS
tulenema, milleks on võlgnik kohustatud ning millised on võimalused nõude täitmiseks täitemenetluses. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning vastava kvaliteediga. Kui kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, siis keskmise kvaliteediga. Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3. Leping võib sisaldada täpset kirjeldust, milline on eesmärgipärane ja nõuetekohane täitmine, kui pooled ei soovi lünkade täitmist seaduse dispositiivsete normidega. VÕS 4. peatükk, mis reguleerib kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid. Lisaks tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse poolte vahelist praktikat. Kuna täitmine on kõige olulisem lepinguliste kohustuste lõppemise alus, siis peab täitmisnõude esitamiseks olema võlgniku sooritusel määratletud ja konkreetne sisu
tulenema, milleks on võlgnik kohustatud ning millised on võimalused nõude täitmiseks täitemenetluses. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning vastava kvaliteediga. Kui kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, siis keskmise kvaliteediga. Täitmise nõuetekohasuse tingimused on reguleeritud VÕS § 76 lg-tes 1 ja 3. Leping võib sisaldada täpset kirjeldust, milline on eesmärgipärane ja nõuetekohane täitmine, kui pooled ei soovi lünkade täitmist seaduse dispositiivsete normidega. VÕS 4. peatükk, mis reguleerib kohustuste täitmist, on valdavalt dispositiivse sisuga, mis tähendab, et pooled võivad sõlmida ka teistsuguseid kokkuleppeid. Lisaks tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse poolte vahelist praktikat. Kuna täitmine on kõige olulisem lepinguliste kohustuste lõppemise alus, siis peab täitmisnõude esitamiseks olema võlgniku sooritusel määratletud ja konkreetne sisu
) § 24) PärS § 92, 2008.a PärS § jällegi andnud suurema vabaduse kui annab seda pärimisõigus. Pärimisõiguses on tehingu sisu ja ka 3 teine lause) 4) sihtmäärang 3) vastastikune 94) vormireeglid imperatiivselt reguleeritud, samas kui võlaõiguslike lepingute sisu puhul on enamasti (PärS § 76-77) testament vaid 1996. a pärimisseaduses: tegu eelkõige dispositiivsete normidega. Pärimisõiguse suuremad sisupiirangud tulenevad eelkõige 5) testamenditäitja notariaalselt 1) pärimislepingu õiguskindluse või ka usaldatavuse vajadusest, s.t tegemist on korraldustega surma puhuks, tehing (PärS § 78 jj) tõestatud vormis ühepoolne
annaabi.ee 
