Kettaheitja-Discobolus Ettekanne Myron oli Atika maakonnast Eleutheraest pärit Vana-Kreeka üks parim skulptor ja pronksivalaja, kes elas 5. sajandil eKr. Myron elas suurema osa oma elust Ateenas, kus ta õppis skulptuuri valmistamise kunsti Ageladaselt. Myron töötas aastatel 480-440 eKr ning seda peamiselt Ateenas ja Olümpias. Ta oli nende Vana-Kreeka skulptorite hulgas, kes hakkasid kunsti, ka skulptuuri, muutma rohkem looduslähedasemaks ja realistlikumaks kui see enne oli olnud. Erinvevalt teistest Vana- Kreeka kunstnikest kasutas ta aga marmori asemel hoopis rohkem pronksi, sest marmor ei vastanud enam tema nõudmistele. Ta soovis hakata kujutama inimesi keerukamates poosides ning ainult ühele jalale toetudes. Sellises asendis oleks marmorskulptuur kaotanud tasakaalu või lihtsalt murduma hakanud. Tema suurimaks saavutuseks peetakse keerulise pronksi...
,,Disokobolus" Kettaheitja Autor Myron Myron elas 5. sajandil eKr. Ta oli kreeka kujur ja pronksivalaja. Myron oli pärit Eleutheraist, mis asus Atikas. Myron kujutas meisterlikult keha pingestatud liigutusi. 5. sajandi keskpaiku eKr lõi ta kujusid Ateenale, Olümpiale ja Delfile. Myroni kindlalt teadaolevad teosed on "Diskobolos", kreeka keeles ,,", mis tõlkes tähendab ,,Kettaheitja" ning "Athena ja Marsyas", mis on õnnestunud skulptuuride jäänuste ja müntidel säilinud kujutiste järgi rekonstrueerida. Palju on ülistatud Myroni loomingu looduslähedust, eriliselt on "Anthologia Palatina" 30 epigrammis kiidetud tema loodud lehmakuju. Kõrgklassikalise ajastu skulptuur 5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.
Tol ajal oli ketas valmistatud lihvitud kivist ja hiljem pronksist valatud. Ketas kaalus 1,35 kuni 4,8 kg. Olümpias hoiti võistluste tarvis kolme ketast. Heideti eriliselt kettaheiteväljakult. Ka heitepaigad olid erinevad, kas ring läbimõõduga 2,5 või 2,74 m või ruut küljega 2,5 m. 500. ja 480. aastat e.Kr. olevat Phayllos heitnud ketast 28,17 m. Seda tulemust on raske hinnata, sest ketta kaal pole teada. Kettaheide andis ainet paljudele antiikkunstnikele (Myroni "Kettaheitja" (Diskobolos)). Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel Ateenas 1896 kasutati heitepaigana ringi läbimõõduga 2,2 m. Selline ring on praeguseni kasutusel. Kaks korda on olümpiamängudel kavas olnud ka kettaheide antiikstiilis, mille puhul heideti paigalt 15 cm kõrguselt aluselt mõõtudega 70x80 cm. Selles stiilis võitis 1906 vaheolümpia Verner Järvinen, Soome kuulsama odaviskaja Matti Järvineni vend. 1.2. Kettaheite omapärast
Tol ajal oli ketas valmistatud lihvitud kivist ja hiljem pronksist valatud. Ketas kaalus 1,35 kuni 4,8 kg. Olümpias hoiti võistluste tarvis kolme ketast. Heideti eriliselt kettaheiteväljakult. Ka heitepaigad olid erinevad, kas ring läbimõõduga 2,5 või 2,74 m või ruut küljega 2,5 m. 500. ja 480. aastat e.Kr. olevat Phayllos heitnud ketast 28,17 m. Seda tulemust on raske hinnata, sest ketta kaal pole teada. Kettaheide andis ainet paljudele antiikkunstnikele (Myroni "Kettaheitja" (Diskobolos)). Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel Ateenas 1896 kasutati heitepaigana ringi läbimõõduga 2,2 m. Selline ring on praeguseni kasutusel. Kaks korda on olümpiamängudel kavas olnud ka kettaheide antiikstiilis, mille puhul heideti paigalt 15 cm kõrguselt aluselt mõõtudega 70x80 cm. Selles stiilis võitis 1906 vaheolümpia Verner Järvinen, Soome kuulsama odaviskaja Matti Järvineni vend. Kettaheite omapärast
Polykleitos “Odakandja” Pompeijst 550-40 eKr., 2,12 m, marmor. Kõigile Polykleitose töödele on iseloomulik, et ta laseb figuuri kogu raskusega toetuda ühele jalale, kuna teine jalg asetseb vabalt (kontrapost – tasakaal tugijala ja nõjajala vahel). Polykleitos “Odakandja” (“Doryphoros”), parempoolne pronksist Rooma koopia. Myroni Myron “Kettaheitja” pronkskujud (“Diskobolos”) 5. saj. eKr. on säilinud üksnes rooma marmorkoo- piatena. Skopas “Märatsev menaad” (menaadid – Dionysose austajannad). 4. saj. eKr. skulptuur muutub liikuvamaks, enam pannakse rõhku tunnete ja emotsioonide väljendusele. 4.saj. esimene suurmeister oli Skopas, kes materjalina kasutas marmorit. Skopas. Reljeef Halikarnassose mausoleumi idafriisilt (kreeklaste ja amatsoonide võitlus, amatsoonid – kreeka müt-s
omandavad sellega ühes rikkama ideelise sisu. Skulptuuri põhitemaatika: poliste kaitsejumalad ja kangelased, olümpiavõitjad; loodi hauakujusid ja kaunistati templeid reljeefidega. Looduslähedase laadi saavutamisele aitas kaasa nõjajala-probleemi e. kontraposti lahendamine kujudes on keha raskus kantud ühele jalale (nn. nõjajalg), teine jalg on lõdvaks jäetud. See muutus võimaldas luua ka keerulisi liigutusi tegevaid figuure. Üks kuulsamaid nendest oli Myroni "Kettaheitja" e. "Diskobolos" (algselt pronksist, säilinud roomaaegsete marmorkoopiatena). Arhitektuuriga seotud skulptuurikunstis toimus samasugune muutus. Nt. 5. saj. algusest pärinevad Aigina saare Afaia templi marmorist tümpanonifiguurid on hoopis realistlikumad kui arhailisel ajajärgul loodud. 5. saj. keskel algas nn. kõrge stiili ajajärk kreeka skulptuuri ajaloos. Tähtsaimad olid Ateena ja Sparta koolkonnad. Sparta skulptorid armastasid kujutada alasti sõdalasi. Figuuride poosid
annaabi.ee 
