Ka iseennast ja oma sisemist rikkust me mõistame üksnes selle objektiveeritud väljenduste kaudu. Me õpime ennast tundma läbi töövõime, käitumise, musikaalsete võimete. Niisiis on subjektiivne elu täielikult sõltuv selle objektiivsetest väljendustest. Hermeneutika peab lugejat juhatama märgist märgini. Kirjanduslik hermeneutika on õpetus märkidest, mõistmine, märkide kaudu sõnumi mõistmine. Seega saame me kirjanduslikku hermeneutikat Diltheyle toetudes vaadelda kui semioloogiat, s.t. õpetusena, mis lugejat kirjalikult fikseeritud märgiseostes juhib ja teel hoiab. Meie tähelepanu on suunatud meeltega tajutavatele märkidele, mis on meie suhtes välised, objektiviseeritud. Nad on meie jaoks meeleliselt tajutav võõras olemine, eluväljendus, mida me üritame mõista. Just see võõrapärasus on see, mis meid mõista püüdmisele provotseerib, aga indiviidide kogemused ei tohi olla liialt erinevad, mingi
vaimsust, maailmapildi muutumisi. Pedagoogikas väljendub fenomenoloogiline lähenemisviis õppimise kogemuse kaudu, õpetavate olukordade läbielamise kaudu. Õppimine käib elavate kogemuste ja dialoogi kaudu. Nii on see Montessori, waldorfi- kui ka Freinet' pedagoogikas. Lapsekeskses pedagoogikas mõistetakse kasvatust kui kasvada saamist, kasvada aitamist. Hermeneutika on tunnetuse peaprintsiip või ka mõistmisõpetus. Hermeneutika tagasitulek võlgneb William Diltheyle, kelle filosoofia põhiteemaks oli vaimuteaduste loomuse kirjeldamine nende suhetes loodusteadustesse. Hermeneutilise kasvatusteaduse ülesanne on olla teadus kasvatusest kasvatuse jaoks, et teha vaadeldavaks kasvatustegelikkuses immanentsena ( seesmiselt omane) olevad väärtus-ning tähendusstruktuurid. Hermeneutiline vaateviis viib taaskord kokku subjekti ja objekti, näeb ühisala uurija subjektiivsuses ning uuritava objektiivsuses, samasust indiviidis ja ühiskonnas
arengust ja väljendustest (fenomenidest). hermeneutika vanade tekstide, kunstiteoste jm tõlgendamise ja selgitamise õpetus (kr. k seletus- või tõlgenduskunst). Tänapäeval mõistetakse hermeneutikat kaheti. 1. Tekstide tõlgendamise teooriana ja ühtlasi humanitaarteaduse meetodina. 2. Filosoofilise õpetusena. Kummagi arusaama pooldajad tuginevad ühtedele ja samadele klassikutele, peamiselt Schleiermacherile ja Diltheyle. analüütiline filosoofia suundumus, mille järgi filosoofiline tegevus seisneb põhiliselt filosoofilises analüüsis. Viimase tulemusel kaovad traditsioonilised filosoofia probleemid, sest nende allikas oli puudulikust analüüsist tulenev mõistete ebamäärasus. Analüütiline filosoofia süstematiseerus loogilise positivismi raames. monism Materialistlik monism - kõik olemasolev on mateeria. Universumi põhiolluseks on mateeria - aine ja energia. Tegelikkusest saame teavet
tähendused); holism ja ajalooliselt kujunev; tunnetussubjekti konstitueeriv sfäär; mõistmise võimalikkuse tingimus (tunnetussubjektile on objektiivne vaim mõistetav). Lk 89. Hegel. Erinevused. On selge eristus, et Hegel konstrueerib metafüüsiliselt, puhtast mõistusest lähtuvalt. Loodusteadused ei käsitle metafüüsilist. Objektiivne vaim on see, mis on antud empiiriliselt. Hegelile oli mõistuse objektivatsioon ja Diltheyle oli vaimse poole objektivatsioon (tahted, impulsid, eesmärgid, irratsionaalsed komponendid). Hegeli filosoofia on mõistuse absolutiseerimine – Dilthey järgi. Kui tema kasutab mõistet objektiivne vaim, siis on tema jaoks ka objektiivne vaim. Elu objektivatsiooniks sobib seega kõik eluline. Hegel käsitles objektiivset vaimu absoluutsena. Dilthey empriristina ei saanud tunnistada absoluutset. Kogemuses pole midagi absoluutset; piiratud; paisub kujunemisprotsessis. Lk 90
Inimene jätkab evolutsiooniprotsessi. -) See hoiak leidis erilise väljenduse kui Teilhard külastab 1952 aastal Berkley Ülikooli hiigel tsüklotroni. -) Ta vaateid on kohandatud ja edasiarendatud uusaegses katolitsismis. Arnold Joseph Toynbee * Arnold Joseph Toynbee (1889-1975) - Briti ajaloolane, kultuuriteoreetik ja ajaloofilosoof. -) Toynbee oli üks Bergsoni elufilosoofia pooldajaid ja mõjutatud Spenglerist. Toetudes W. Diltheyle vaatles ta ajalugu ühtse vaimse-hingelise-struktuurina, mida on võimalik vaid mõistes kirjeldada. -) Toynbee tegutses 1919 kuni 1955 professorina Londonis. -) 1925-1955 oli ta Rahvusvaheliste suhete kuningliku Instituudi direktor. Välisministeeriumi nõunikuna võttis ta osa paljudest rahvusvahelistest kongressidest. Selles ideoloogilises tegevuses oli ta eelkõige Briti riigi ideoloogia kujundaja ja esindaja.
annaabi.ee 
