Jõksi järve keskosast algab Võhandu ehk Pühajõgi. (A.Mäemets 1977) Suvel on vesi väga selgesti kihistunud (pinna- ja põhjakihi vee temperatuuride vahe 12,2 kraadi); hapnik puudus vees juba 6-7 m vahel. Läbipaistvus keskmine kuni suur (1,8-4,0 m). Veereaktsioon on suvel pinnakihis aluseline, põhjas happelisem , talvel pinnakihis aluseline (tabel 1). Mineraalainete sisaldus vees on kõrgenenud ( HCO3 sisaldus 161-193 mg/l), orgaanilisi ühendeid aga leidub vees üsna vähe (dikromaatne oksüdeeritavus 16-24 mg/l O2). 1977 aasta andmete põhjal kuulub Jõksi järv kihistunud kalgiveeliste rohketoiteliste järvede hulka. (A.Mäemets 1977) Jõksi järv koos on ümbrusega on kujunenud hinnatavaks puhkekohaks. Kohalikke seas on see eriti populaarne, siin toimuvad rahvapeod ja kokkutulekud. (A.Mäemets 1977) 3 1. ALGANDMED
Nii vee värvuse kui ka permangaatse oksüdeeritavuse näitajate põhjal võib öelda, et kõrge veetasemega aastatel sisaldab vesi rohkem huumusaineid kui madalaveelistel aastatel. Nii osakeste koostises olevad orgaanilised ained kui ka bioloogiliselt kergesti lagundatavad -5- lahustunud orgaanilised ained on Võrtsjärves peamiselt koha peal tekkinud. Nende ainete hulka väljendavad vee biokeemiline hapnikutarve (BHT) ja dikromaatne oksüdeeritavus. Enamasti on BHT madalam talvel ja kõrgem suvel. Järve lõunaosas on BHT suur aga kevadel, sest Väike Emajõgi kannab sisse rohkesti orgaanilist ainet. Toiteelemendid: Toiteelemendid ehk taimetoitained (P, N, Si) sisalduvad järve vees seotuna mitmesugustes lahustunud, kolloidsetes või tahketes mineraalsetes või orgaanilistes ühendites. Veetaimed ja bakterid omastavad kõige paremini toiteelemetide mineraalseid vorme vees lahustunud
tavaliselt suvel alla ühe, talvel pisut üle ühe meetri. Oluliselt vähendavad läbipaistvust tugeva lainetusega järve põhjast üles uhutavad savi- ja liivaosakesed, mis takistavad ka miksoskoopiliste veeorganismide, eriti aktiivsete filtraatorite elutegevust. Harilikult on Võrtsjärve vesi aastaringselt leeliselise reaktsiooniga (pH 7,18,9) ja suhteliselt rikas mineraalaintetest (üldaluselisus 170250 mg/l). Orgaanilisi aineid on keskmisel hulgal või üle selle (tavaliselt dikromaatne oksüdeeritavus 23-43 mg O2/l). Biogeensete ainete kontsentratsioon Võrtsjärve vees vastab tugevalt eutroofsele tasemele, olles ajuti ka hüpereutroofsel tasemel. Võrtsjärve vees on aastaringselt arvestataval hulgal hapniku (küllastumus üle 50%), vaid järve lõunaosas on talvel aegajalt hapnikupuudus, mis tingib nõidlikumate kalade liikumise talveks järve põhjaossa. Järve lõunaosa vees on talvel rohkesti ka süsihappegaasi ja jää all isegi metaani
taseme tõusu veres Tsüaniid · CN-, kasutusel kaevandus- ja metallitööstuses, tavaliselt NaCN · lahustunud hapnik või KCN-na. · oksüdeeritavus (Permanganaatne hapnikutarve PHT) · biokeemiline hapnikutarve (BHT7) · Tsüaniidil on omadus siduda metalle ja moodustada · keemiline (dikromaatne) hapnikutarve (KHT) veeslahustuvaid soolasid · Sama omadus teeb tsüaniidid elusorganismidele väga mürgiseks, kuna see takistab bioloogiliselt tähtsate metalle sisaldavate molekulide normaalset tegevust. · Madalates kontsentratsioonides on tsüaniidid teatud bakterite poolt biodegradeeritavad. 46
Kalgi- ja pehmeveelised. Viimased on eutrofeerunud düstroofsed. Alkalitroofne e. lubjatoiteline väga kalgiveeline, enamasti lämmastikurikas, fosforivaene, vesi hele ja läbipaistev, planktonit vähe. Halotroofne e. soolatoiteline mingil määral on või on olnud seotud merega, paljud endised merelahed. Kõrgenenud kloori, magneesiumi, naatriumi ja sulfaatide sisaldus. Semidüstroofne e. poolhuumustoiteline oligotroofne järv, mis on rikastunud huumusainetega, kuid dikromaatne oksüdeeritavus on madal. Värvus helepruun, vesi läbipaistev. Elustik rikkalikum ja mitmekesisem kui oligotroofsetes järvedes. Makrofüüdijärved madalad ja vähemalt 3/4 ulatuses kaetud suurtaimedega. Suvel planktonivaesed, läbipaistva veega. Veekogude jaotus üldaluselisuse järgi - Väga kalgiveelised e. lubjatoitelised: HCO3' >240 mg/l, >3,9 meq/l (mg-ekvivalent ka mg-ekv) või elektrijuhtivus (cond conductivity) >400