Aga ka h: aitäh, nonoh, tohoh, säh 3. i ja j Silbi alguses on j, silbi lõpus i sa-jab, ma-ter-jal, ports-jon sai-ad, ma-te-ri-aal-ne, mis-si-oon * Erandlik on lühike sisseütlev: majja, ojja, tujju, ajju * Tegijanimi (tunnus ja) Käi/ma + ja = käija, müü/ma + ja = müüja, raiuma + ja = raiuja III Häälikuühendi õigekiri Kaashääliku- ehk konsonantühendis on kaks või rohkem järjestikust erinevat kaashäälikut. Täishäälikuühendis ehk diftongis on kaks järjestikust erinevat täishäälikut, mis kuuluvad ühte silpi. Nii kaashäälikuühendis kui ka diftongis kirjutatakse iga häälik ühe tähega: börs, bors, mõtlik, linlane, lõplik, kümned, kausjas, kaunid. Erandid: 1) l, m, n, r järel on ülipikk s kahekordne: avanss, kirsse (aga kirsid), valsside, simss, ressursse ! Erand ei laiene s-le (revansi, borsi) 2) liite gi ja ki ees kirjutatakse sõna lõpuni välja: ehkki, kottki, ballgi, linngi
Ortograafia ja hääldus Reegel Näide Milles eksitakse 1. Pärast diftongi kirjutatakse k, Seifi Kirjutatakse häälduse järgi seiffi ja p, t ja f ühekordselt Kõiki kõikki, sest ei teata reeglit. Diftongis peab olema kõrvuti kaks või enam erinevat täishäälikut 2. Kaashäälikuühendis Kaslane Kirjutatakse valesti kuulmise järgi, kirjutatakse kõik tähed Kristalne näiteks kaslane. Tuleb määrata välde ühekordselt Trepjas 3. Kui liide algab sama tähega, Keskkond Kirjutatakse valesti, kuna näiteks
algusse. 2) Liitsna on hea poolitada koostisosade vahelt. 4. Kaks vi enam krvuti asetsevat erinevat kaashlikut moodustavad kaashlikuhendi. Kaashlikuhendis kirjutatakse iga kaashlik he thega. Erandlikult vib kaashliku kirjutada hendis kahe thega: a) liitsnades, b) liitega snades, kui liide algab sama thega, millega sna lpeb, c) pingsalt hlduva s-i korral, mis on l, m, n vi r jrel, d) liite -gi ja -ki ees 5. Kaks vi enam krvuti asetsevat erinevat tishlikut moodustavad tishlikuhendi. 6. Diftongis kirjutatakse iga tishlik he thega. 7. Liide gi liitub helilisele ja ki helitule hlikule. 8. Sna sees kirjutatakse silbi alguses j ja silbi lpus i. 9. Vrsna tunnused: a) b,d,g sna alguses, b) vrsnathed f,,z,, c) rhk jrgsilbil, d) pikad tishlikud jrgsilbis, e) o jrgsilbis. 10. Nimed kirjutatakse suure thega. Nimed on taevakehadel, isikutel, olenditel, kohtadel, ehitistel, ajalehtedel, ajakirjadel, ajaloosndmustel, 11. Nimetused kirjutatakse vikese thega. Nimetused on kuudel, keeltel,
Üks p, t, k kirjutatakse: pika täishääliku või diftongi järel: saapad, vaipu, ruupor, paat, laut, saatma, demokraatia, looka, kõike; kahe- või enamasilbilise sõna lõpul, kui viimane silp pole pea-rõhuline: sinep, piiskop, salat, kotlet, ahelik, mäestik, kompvek, händikäp, kabinet, katelok. Pearõhulises silbis kirjutatakse kaks tähte: galopp, kvartett, ballett, saslõkk, hopakk. Häälikuühendid Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revans, bors; poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, rituaal, viiul, müüa). Erand l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut:
Vokaalid jagunevad F1 väärtustest lähtuvalt kõrgeteks (i, ü, u), keskkõrgeteks (e, ö, e (õ), o) ja madalateks (ä, a). F2 väärtustest lähtuvalt eesvokaalid (i, ü, e, ö, ä) ja tagavokaalideks (u, o, e (õ), a). Mitmetes keeltes avaldab vokaali kvaliteedile mõju pearõhulise silbi vokaali pikkuse muutumine, eesti keeles muutub eri vältes sõnade vokaalide kvaliteet üsna vähe. Rõhutute silpide vokaalide kvaliteedile avaldab mõju ka sõna välde. Diftongis on esmatähtis esimene liige. Sonorandid (l, m, n, r) palataliseeritud ja palataliseerimata konsonantide akustilised iseärasused: 1) siire vokaalilt palataliseeritud konsonandile on pea 2x pikem kui palataliseerimata konsonandile. Palataliseeritud konsonandile eelneva vokaali lõpuosa on i-line 2) palataliseeritud konsonantide formantväärtused on madalamad kui palataliseerituil. Nasaale eristab liikvidatest resoneerumine lisaks suuõõnele ka ninaõõnes
Soome kirjakeeles ja mitmes läänemeresoome (k.a eesti) põlismurdes on kunagistest keskkõrgetest pikkvokaalidest /e:/, /ö:/, /o:/ saanud puhtad diftongid ie, üö, uo. Sarnaselt harilike vokaalide ehk monoftongidega võib diftong olla keele foneemivara täisõiguslik liige (see eeldab, et ta esinemises ilmneb samalaadilist süsteemsust nagu on monoftongidel). Kui see puudub, tõlgendame diftongi kahe vokaalfoneemi järgnevusena. Üks võimalusi on ka see, et üks komponent nn diftongis osutub funktsionaalses mõttes poolvokaalseks konsonandiks, nt /j/, /w/ või //. 4. Häälikumoodustuse fonoloogiline aspekt 4.1. Erisused keeliti: näiteid vokaalisüsteemidest Eesti kirjakeele i, e, ä ning a, o, u moodustuvad faktiliselt kardinaalvokaalidena, s.t trapetsi otstes (vt seal lõikuvaid põikjooni). Teisisõnu, tänapäeva haritud eestlase kõnet iseloomustab keele maksimaalne liikumisulatus ette-taha-suunal. Huulvokaalide ü, ö ning huulestamata tagavokaali õ
hüüa, püüa, hüüe, püüe, hüüu, püüu (vt morfoloogiline põhimõte). üi erandid on laensõnad rüiu ja süit. ü ja i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, käia, käiakse, siia, laiad, riiul, ioon, minia, preemia, keemia. Erand on tegijanime liide -ja (morfoloogilise põhimõtte järgi alati ainult -ja): müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija. Häälikuühendis (kaashäälikuühendis või diftongis) kirjutatakse iga häälik ühe tähega, tema pikkusest olenemata: kupli, lahke, katsed, aktus, purke, kastene, kiskuma, värtna, (mitu) lonksu, värske, mõtlik, linlane, tuuleliplus, kausjas, jõmlus, monarh, harf, revans, bors; poeg, laul, liuda, pael, pea, sõudma, seisev (vrd juhtumid, kus ei ole diftong, vaid kaks silpi: poeem, oaas, rituaal, viiul, müüa). Erand l, m, n, r järel olev pikk s kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut:
annaabi.ee 
