febriilsed krambid Esinevad 3-5% lastel vanuses 6 kuud - 3(4) aastat palaviku tõusu ajal, kestusega 1-2 minutit (mitte üle 15 minuti), generaliseerunud toonilised või toonilis-kloonilised krambid. tekivad tavaliselt väikelastel palavikuhaiguse foonil kehatemperatuuri kiire tõusu korral põhjuseks on palaviku ärritav toime ajule hospitaliseerida patsient vähimagi teadvushäire või neuroloogilise leiu korral (diferentsiaaldiagnostiliselt mõelda kõikidele krampide põhjustele) 4 Ravi febriilsete krampide puhul: Vabad hingamisteed: patsient panna küliliasendisse vältimaks aspiratsiooni hingamisteedesse ja kõri sulgumist Medikamentoosne ravi: Diazepam (rectal tube) rektaalselt : alla 10 kg kaaluvatele lastele 5mg üle 10 kg kaaluvatele lastele10 mg
kehamassi kg kohta2 g laktoosi, kuid mitte üle 50 g. · Teine ja kolmas vereproov võetakse vastavalt 20 ja 40 min peale laktoosilahuse joomist. Analüüsimeetod: Fotomeetria Referentsväärtused: Laktoosikoormusele järgnev plasma glükoosisisalduse tõus algväärtusest: > 1,7 mmol/l- normaalne 1,1-1,7 mmol/l- diagnostiliselt ebaselge < 1,1 mmol/l- laktaasi puudulikkus Tõlgendus: Oluline on hinnata tulemusi koos kliinilise pildiga ja diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada erinevate gastroenteroloogiliste haigustega: põletikulised soolehaigused (Crohni tõbi, ultseratiivne koliit, tsöliaakia jt), infektsioosne enteriit, Giardia lamblia infektsioon, tsüstiline fibroos, kartsinoidne sündroom jt. Diabeetikutel on proovi interpretatsioon süsivesikute metabolismi häire tõttu mitteusaldusväärne. SITUATSIOON: Perearsti vastuvõtule tuleb patsient on 18- aastane neiu. Patsient õpib gümnaasiumis.
– paraproteiinist ja selle kuhjumisest seerumis ja/või uriinis, aga ka osteolüütilisest aktiivsusest. Haiguse progresseerumisel väheneb süveneva immuunpuudulikkuse foo- nil organismi vastupanuvõime infektsioonidele, tekib luude destruktsioon luuvalu, patoloogiliste murdude ja hüperkaltseemiaga, aneemia, neerupuudulikkus, aga ka neu- roloogilised komplikatsioonid. Vaatamata kõrgdoosis tsütostaatilisele ravile ei ole võimalik haigusest terveneda. Diferentsiaaldiagnoos Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb hulgimüeloomi eristada teistest monoklonaalset gammopaatiat põhjustavatest seisunditest nagu ebaselge tähendusega monoklonaalne gammopaatia, luu üksikplasmatsütoom, luuväline üksikplasmatsütoom, hulgi üksikplasmotsütoomid ja amüloidoos. Eristamine põhineb peamiselt luuüdi morfoloo- gilisel uuringul ning müeloomile iseloomulike kliiniliste haigustunnuste esinemisel. Kuna ebaselge tähendusega monoklonaalne gammopaatia, luu üksikplasmatsütoom,
lastelaste nimed, sünniajad jne.) üldise vestluse käigus. Neid tuleb korrata mitmel kohtumisel. Arst ei tohi küsida asju, millega vanur ei ole tegelenud ja mis ei sobi vanuri taustaga. Depressiivne vanur võib tõmbuda eraklusse. Ta ei loe lehti, ei kuula raadiot ega vaata televiisorit. Sotsiaalsest isolatsioonist tingitud vigu tuleb eristada intelligentsuse häiretest. Psühholoogiliste ja neuropsühholoogiliste testide abil saab eristada orgaanilist dementsust pseudodementsusest. Diferentsiaaldiagnostiliselt on oluline eristada lähedase inimese kaotusega seonduvat leina ägedast skisofreenia psühholoogilisest masendusest. Vanurite mure- ja leinanähud võivad mõnikord kesta kauem kui kirjanduses tavaliselt märgitud üks aasta. Ravi Vanurite masenduse ravi põhisuunad on psühhoteraapia medikamendid. Ka psühhosotsiaalsed probleemid tuleb lahendada. Ühiskonnapoliitikaga võime luua olukorra, kus vanur ei tarvitse kannatada üksindust, igavust ja alavääristust.
immuunglobuliinide põhiklassid (IgG, IgA, IgM) IgG alaklassid B-lümfotsüütide arv isohemaglutiniinid antikehad enne ja pärast vaktsineerimist spetsiifilised antikehad (nt polüsahhariidide vastu) Lisauuringud: T-lümfotsüütide üldarv ja T-lümfotsüütide subpopulatsioonide arv IgE IgD Kõige suurema informatiivsusega on immuunglobuliinide põhiklasside määramine. Nende olulise languse korral aitab immuunpuudulikkuse vormi diferentsiaaldiagnostiliselt selgitada B-lümfotsüütide arvu määramine. Kergemate antikehadefektide avastamiseks on oluline IgG alaklasside ja spetsiifiliste antikehade määramine. Harvem kasutatakse isohemaglutiniinide määramist ja antikehade analüüsi enne ja pärast vaktsineerimist. T-lümfotsüütide hindamine on oluline nii diferentsiaaldiagnostiliselt kui antikehade puudulikkuse täpsemaks iseloomustamiseks seoses immuunsüsteemi teiste osade funktsiooniga
annaabi.ee 
