Samas see on võmatud kirjutamine alati nõuab teatud valikute langetamist, ei ole foto, isegi selle puhul on kompositsioon ju. Realism tuleb ladinakeelsest sõna asi eesti keeles nt asjalikkus. Sõna realism on kasutusel ka väljaspool kirjandust ja tähendab teistsuguseid asju. Keskaegse realismi järgi on reaalne see, mis on üldne. Tänapäeval pigem see mis on üksik meelemuljed, konkreetsed sündmused. Charles Dickens ja W.M. Thackery eristab prantsuse realistidest dickensil on sotsioloogiline/poliitiline huvi sündste vastu puudub. Thackery erineb sest tal on kombeks (säilitanud) 18.-19.saj kirjutamis stiili autor vahepeal kommenteerib jutus. Pnts väldib seda. 18.saj kirjanduses on tavaline, et autor kommenteerib ja arutab. Romantilistes jutustustes ja romaanides autor hajutab loodud tegelikkuse illusiooni ja näitab et see on ainult jutustus Pushkin Jevgeni Onegin Kuld pott sekkuvad. Avankardistlikuks võtteks peetakse.
Muidu osutub psühhologism suhtelist eluliseks. Tegemist on ka teadusliku eksperimendiga. Asetatakse problemaatiline olukord lugeja ette. S leiab et ei ole võimalik tõusta kõrgele positsioonile ühiskonnas ilma eetikareegeleid rikkumata. Dickens: tema realism seisneb selles, et näidata ja kritiseerida probleeme ühiskonnas. Nt ,,Oliver Twist". Dickens kirjutas 5 halearmsat lugu. Väga sentimentaalne lugu. Kritiseerib inimlikke omadusi ja kritiseerib ühiskondlikke nähtusi jne. Dickensil pole tüübid, vaid karikatuurid. Hiljem tuleb mängu ka anti-kangelane. Muutub ka samal ajal realismi raames ajaloo kujutus, tulevad nõuded, mis on ka realistlikul romaanil, tuleb loobuda tarbetutest sentimentidest. Kujutada ei tule kuningaid, kindraleid, vaid ajaloo kujutamisel tuleb valida mingi keskmine inimene. Thackery lõi algul markantseid anti-kangelasi, kuid lõi hiljem üritas luua oma aja kangelast. Tekib arusaam, et kirjanik saab rääkida tõeselt sellest, mida ta tunneb.
Dickensi romaanid on küll realistlikud ja tegelased viiakse läbi erinevate ühiskonnakihtide, kuid lõpp on ikkagi õnnelik: nn ajalehepoisist miljonäriks. Otsitakse uusi süzeeliine. Stendhalil, keda peetakse hiljem väga heaks kirjanikuks oli ka süzeedega raskusi. Ta võttis oma süzeesid kroonikatest või ajalehtedest. Nt leidis ajaleheartikli kus noormees tulistas armastatut ja läks selle eest kohtu alla. Kuid Dickensil, Balzacil ega Thackerayl ei olnud probleemi fantaseerimisega. Ränd on tavaliselt mitte kujunemisromaani rändamine vaid rändamine läbi erinevate ühiskonnakihtide. 50Ndate lõpul tuleb mängu kriitiline hoiak ja realismist hakatakse rääkima kriitika tasemel. Prantsusmaal on lausa ajakiri ja almanahh mis mõlemad kannavad nime ,,Realism". Leiti, et tuleb kirjutada täpselt elust maha (fotorealism), mida ka mõned autorid ka üritasid teha ja jäid kuulsusetusse minevikku
Lev Tolstoi ,,Anna Karenina" on omapärane vastus sellele romaanile. Eestis on realismi näide ,,Mäeküla piimamees", mis tegeleb samuti abielurikkumisega. See on Mandri-Euroopale iseloomulik. Inglise kirjanik T. Hardy kirjutas samuti sel teemal, ka saksa kirjanik T. Fontane. Süzeed või intriigi püüti samas summutada. Klassitsistlikus või romantilises jutustuses olid seiklused ja ootamatud kokkusaamised, üllatused väga iseloomulikud. See jäi alles Dickensil, nt ,,Oliver Twist", kus vaeslapse kannatused grotesksete tegelastega vahelduvad ootamatute heategijatega. Tüüpilises realistlikus romaanis püüti sündmustikku ja intriigi minimaalselt kasutada, sest sellised asjad võivad kahandada teksti elutruudust. Vene realistidest on vahest täiuslikem Tsehhov. Ta suhtub novellides umbusuga boheemlastesse ja kunstnikesse, talle meeldivad arstid ning iroonitseb intelligentsi sõnategemistesse. Samas on ta nende vastu kaastundlik
Menukuse kriteeriumiks polnud mitte kvaliteet, vaid läbimüük. Romaanizanrid kohandusid samuti uute oludega. Gooti romaanist kasvas välja õudusromaan. Ch.Dickens- (1812-1870) Oli Inglismaa suurimaid romaanikirjanikke ja ja sotsiaalse romaani rajaja. Charles Dickensit saab võrrelda väheste kirjanikega, kelle jutustamise ladusus ja sõnakujundite rikkus oleks samasugune nagu temal. Tema metafooririkas keel on omane pigema luuletajale kui prosaistile. Võib tunduda, et Dickensil on armastus liiga sentimentaalne, et ta tahab kogu hinges luua oma paljukannatanud tegelaste nurgakese, kus nad võiksid õnnelikud olla. ,,Pikwick-klubi järelejäänud paberid,, (1836-1837) roman oli tohutult menukas ja kirjanik sai kuulsaks üleöö. Kirjaniku humor sai alguse Londoni kõnepruugist, mis omakorda lähtus karnevalinaerust. Kangelane-dzenetelmen on Dickensi romaanides alati olemas, ta ilmub välja ,,alandatute ja solvatute,, päästjana
annaabi.ee 
