sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks". Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks."Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud. Oskar Luts. Nikolai Triigi söejoonistus, 1928. Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusega sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes
1.Realism(aeg, tunnused) Realism kirjandusvooluna paigutub ajapiiridesse 1830-1870. Realism tähendas tollajal vastuseisu eelkõige romantismile, ent peaaegu kogu sajandi vältel põimusid mõlemad kirjandusnähtused. Kui romantikute töödes leidus rohkesti realismi meenutavaid lehekülgi, siis realistidel, olgu tegu Stendhali, Balzaci või Dickensiga kohtab rohkesti romantiliselt liialdatud tegelasi. Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi tema tumedate ja päevavalgust kartvate külgedega, ilma liialduste ja ilustusteta. Tõeotsingutel kohtas realist sageli niisugust, millest romantik oleks tagasi kohkunud näiteks äärmise sotsiaalse ebavõrdsuse moraalilagedaid allikaid, kuritegelikku allmaailma ning raha ja võimuahnitesmist väärastunud inimpsüühikat
teosele ja nimelt romaanile ,,Nicholas Nickleby elu ja seiklused". Charles südis kaheksalapselisse perekonda teisena. Ta oli vennaks seitsmele ülejäänud Dickensite perekonna järeltulijale. Perekonna vanema pojana hoolitses ta kõigi oma õdede ja vendade eest ning aitas neil elus edasi minna. Perekonnas kutsuti teda kaitseingliks, kes oli justkui jumala poolt saadetud, et inimestelt valu ära võtta. Oma vanema õe Frances Elizabeth (Fanny) Dickensiga oli Charles´il lapsepõlves väga lähedane suhe. Fanny studeeris muusikat ja oli väga talendikas antud valdkonnas. Ta abiellus Henry Burnetiga ja sai ühe poja. Ta suri väga noorelt, 38 aastaselt. Charles´i noor vend Alfred Allen Dickens suri esimesel eluaastal kaasasündinud haiguse tõttu. Perekonna neljas laps Laetitia Mary Dickens abiellus arhitekti ja kunstniku Henry Austiniga 1837. Kui tema mees suri aitas Charles tal lesena saada riiklikku pensioni.
millest valmis samanimeline film 1981. aastal rezissöör Helle Karise käe all. ***** Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi". "Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks.'' Leebe huumori ja sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud. Kevade Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris
allakäik ja hääbumine. 7 REALISM Realism oli kuntsimeetodina tuntud juba antiikirjanduses. Elu tõetruu käsitlus. Realism kirjandusvooluna paigutab ajapiiridesse 1830-1870. Realism tähendas tollal vastuseisu eelkõige romantismile, ent peaaegu kogu sajandi vältel põimusid mõlemad kirjandusnähtused. Kui romantikute töödes leidus ohtrasti realismi meenutavaid lehekülgi, siis realistidel, olgu tegu Stendhali, Balzaci või Dickensiga, kohtab ridamisi romantiliselt liialdatud kangelasi. Realistide eesmärgiks oli kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult oli, kõigi tema tumedate ja päebvavalgust kartvate külgedega, ilma liialdusteta ja ilustusteta. Järelikult ei saanud kirjanik piirduda fantaasiaga, vaid pidi indiviidi ümbritsevast tegelikkusest, eeskätt sotiaalset olustikku uurima, et seda raamatuis võimalikult tõepäraselt kujutada. Sellepärast nimetabki Balzac om romaane etüüdideks..
annaabi.ee 
