vastastikuses interaktsioonis ja hoolitsussuhtes (Juhila, Pösö, Hall, & Parton, 2003). Süsteemne mõtlemine võimaldab mõista käitumisprobleemide seoseid noore minapildi, hoiakute, väärtuste ja eesmärkidega ning suunata sekkumine vastavale tasandile. Valele tasandile suunatud sekkumine ei lahenda probleeme ning võib neid isegi süvendada. Oluline on kontakt ja omavaheline suhe, sest noorte positiivse identiteedi toetamine ja ülesehitamine saab toimuda vaid dialoogiliste suhete olemasolul (Valsiner, Rosa, 2007, viidanud Leijen & Kullasepp, 2013). Sotsiaalsete probleemide ja tõrjutuse pidurdamisele ning leevendamisele suunatud rakendusteadusena ei piirdu sotsiaalpedagoogika vaid probleemide tekkemehhanismide, ilmnemisviiside ja mõjude kujutamise ning selgitamisega. Oluline on küsimus, mida probleemide lahendamiseks võib teha ja peab tegema. Seega on sotsiaalpedagoogilisel teoorial praktiline, funktsionaalne lähtealus (Hämäläinen, 2001)
Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute keskkonda, seotakse nende keerulistesse omavahelistesse suhetesse, ühinevad, segunevad, suhestuvad nendega, see jätab jälje sõnade erinevatesse semantilistesse tasanditesse, komplitseerib tähendust Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi obekti ümber sõlmunud ühiskondlik ja ideoloogiline teadvus. Heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte (kõnetüüpide,types of speech) kooseksisteerimisest (tegelaskõne, jutustaja kõne, autori kõne). Heteroglossia on "teise kõnes teise keeles", selle eesmärgiks on väljendada autori kavatsust läbi peegelduse (refract), sisaldab konflikti, vastuolusid. Kultuuris esinevad zanrid (kirjanduse z-d, kunstiteosed, filosoofia jne
utterance)(sd ). S Sr W(0) temaN=S A Sd A1 A2 Väljaöelduse subjekt ja “subject of utterance” (ei leia kuidagi sobivat vastet, kuuldavaks tehtus vist ikkagi) suhestuvad nagu subjekt ja adressaat. Kõige eelneva järeldus on, et tähistaja ja tähistatava eristamine on võimatu. Nad on ebaefektiivsed sellise kirjandusliku praktika jaoks, mis tegeleb eranditult dialoogiliste tähistajatega. Diskursuste tüpoloogia. 2 diskursuse tüüpi: eepiline (ajalugu ja teadus) ja Menippose (karnevali sisaldavad kirjutised ja romaan), mis ületab keelud. Monoloogiline diskursus (eepika, ajalugu, teadus) vastab Jakobsoni keele teljele. Dialoogilises diskursuses, mis sisaldab Menippose diskursust, karnevali ja polüfoonilist romaani, kirjutamine loeb teist kirjutust, loeb iseennast. Eepika ja karnevali tüüp on kaks voolu, mis moodustavad Euroopa narratiivi,
Sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade, mõistete ja hinnangute keskkonda, seotakse nende keerulistesse omavahelistesse suhetesse, ühinevad, segunevad, suhestuvad nendega, see jätab jälje sõnade erinevatesse semantilistesse tasanditesse, komplitseerib tähendust Lausung (i.k. utterance), tähenduse põhiühik, on seotud konkreetse ühiskondliku ja ajaloolise kontekstiga, puutub kokku arvukate dialoogiliste algetega, mille loob lausungi obekti ümber sõlmunud ühiskondlik ja ideoloogiline teadvus. Heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte (kõnetüüpide,types of speech) kooseksisteerimisest (tegelaskõne, jutustaja kõne, autori kõne). Heteroglossia on “teise kõnes teise keeles”, selle eesmärgiks on väljendada autori kavatsust läbi peegelduse (refract), sisaldab konflikti, vastuolusid.
Kirjandus ja kirjanikus olemine pole tema jaoks olnud peamine identiteet. Ta on pikka aega olnud inimene, kes ei taha kirjanik olla. See, mida ta kirjutab, ei ole realism. Mõni kord on tegemist millegi väga radikaalsega. Need on sageli tekstid, kus irratsionaalsus ja intellektuaalsus asetuvad ristantult. Ta tegeleb filosoofiaga. Kirjanduses osalemine on andud talle võimaluse irratsionaalsemaid tunge esile paisata. Tasub rõhutata, et tegemist on tugevalt dialoogiliste tekstidega, mis kõige lõhtsamalt avaldub selles, et ta kirjutab näidendeid. Esmapilgul tundub kõige olulisem pilt olevat see, et Kõiv seob ühelt poolt kõnekeelsust ja teisalt filosoofilist kõnepruuki. Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega
annaabi.ee 
