olustikukirjeldustega. Selles raamatus ei ole mõnda romaani tunnust nagu näiteks arvukas tegelaskond. Raamatus on vaid mõned üksikud, kuni kümme tegelast välja toodud. Minu arust ei ole seal ka väga pikk tegevusaeg. Tegevus toimub kõige rohkem ühe nädala jooksul. Mõned romaani tunnused teoses ikkagi olid. Raamatus on üpris keerukas sündmustik ja see on ka väga probleemiderohke. Niikui üks probleem lahendatud sai tuli kohe uus. Raamatus on ka jutustamine mis põimub dialoogidele. Väga palju seletatakse sündmustiku dialoogide teel. Kõvasti on ka loodus-, isiku- ja olustikirjeldusi. Kirjaldatud on raamatus väga pikalt loodust ja kohti kus raamatu tegelased käisid. Kõvasti on kirjeldatud ka inimesi. Raamatus rõhutatakse palju isikute kõige iseloomulikemaid omadusi.
Esindajad:Walter Scott-"Ivanhoe" James Cooper-"Hirvekütt" Aleksandr Puskin-"Tuisk" Alexandre Dumas-"Kolm musketäri" Victor Hugo-"Hüljatud" Edgar Allan Poe-"Keeris" ROMAAN:jutustava proosa suurvorm,iseloomustavad avar elukujutus,keeruline sündmustik,palju tegelasi,pikk tegevusaeg,esikohal jutustamine,mis põhineb arutluste ja dialoogidele. Alexandre Dumas-"Kolm musketäri" JUTUSTUS:romaanist lühem,üks teema ja süzee tavaliselt,teosed saab jagada seiklus armastus kriminaal noorsoo ajaloolisteks-romaanideks,jutustusteks ja juttudeks. Alexandre Dumas-"Kolm musketäri" ARMASTUS ROMAAN:kujutab armastustundeid,vaadeltakse hingeelulist poolt,neid puudutavad eriti noorsoo,arengu ja perekonnaromaan. Aleksandr Puskin-"Tuisk" AJALOOLINE ROMAAN:aluseks ajaloolised sündmused ja ajaloolised isikud,ajaloolise ainestikuga
talle veelgi rohkem naiselikkust. Alceste, keda mängis Tanel Saar, oli samuti hea. Tema sünge ja kuri pilk, millele lisandus jõuline hääl tegid temast tõelise misantroobi. Ago Soots, kes mängis Oronte'i ja Clitandre'i, avaldas küll muljet, kuid ta mõjus rõhutatult kunstlikult. Ma üleüldse ei salli vähimatki ülemängimist. ,,Misantroop" oli aga just sellele põhinev näidend. Rollid olid rajatud pigem kehakeelele, miimikale ja intonatsioonile kui dialoogidele. Minu jaoks oli see veidi pettumust valmistav, sest armastan suhteliselt realistlike tegelasi. Samuti oli kahju, et paljud Molière dialoogide lõigud läksid näitlejate vuristamise tõttu kaduma. Minu arust rõhutati tihtipeale valesid asju ning tähtsad ütlused ei jõudnudki publikuni. Mõned näitlejad nagu näiteks Katariina Lauk ja Ago Soots mängisid mitut rolli. Sellepärast oli vaatajatel raske jälgida kummas rollis tegelane parasjagu on. Ago Soots mängis mõlemat tegelast nii
keiserlikku perekonda pääsemist. Hiljem kuulas ta ka Chaironeia Sextuse, Junius Rusticuse, Claudius Maximuse ja Cinna Catuluse loenguid. Need kõik olid stoikud. 140ndate aastate keskpaigaks oli Marcus retoorikast tüdienud ja pöördus filosoofoa poole. KOKKUVÕTE Kui platonism on dünaamiline, uute tõdede aldis, siis staatiline stoiklus rahuldub vanade tõdede kaitsmisega. Tegu on skolastikaga, mille õpetus on dogmaatiline, autoritaarne, vastandudes nõnda Platoni dialoogidele omasele vabale hingele. Stoikud räägivad pea alati nagu prohvetid, kes kuulutavad jumala tõde, seda kahtluse alla seadmata ning põhjendamata. Kui Platoni järgi on teadmine ainult tõeliste filosoofide pärusmaa, siis stoikud võtavad sofistidest eeskuju ja jätavad teadmise kõigile, ka neile, kes sellest teadlikud ei ole. Ka stoitsism leiab Roomas suurt kõlapinda, sobides oma õpetusega kogu maailmas valitsevast mõistusest, inimeste võrdsusest ja mõistuspärasest õiglusest hästi
Kohati tundub ta hajameelne ning kangekaelne, kuid need omadused avalduvad liiga vähe, et häirida. Mida rohkem detektiiv teada saab, seda enam hakkavad uued sündmused rääkima vastu algsele tõele. Raamatu lõpus saab lugeja selgelt aru, miks teose nimeks on ,,Kahekordne mäng". Teos on kirjutatud nii, et seda on hea lugeda. Laused on lihtsad ning, jumal tänatud, mitte liiga keeruliseks aetud. Vähe on jutustamist ning kirjeldamist, rohkem keskendutakse sündmuste edasiandmiseks tegelaste dialoogidele. Kohati oleks võinud aga rohkem sümboleid ja mõnda tegelast paremini lahti mõtestada. Heaks näiteks oleks Irina Orlova. Müstiline naine püstitas teose alguses palju ootusi, kuid kirjanik jättis otsad liiga lahti ning seetõttu tundus tegelane teoses mõttetu augutäitena. Võib olla on asi Ristikivi erootilises pärsituses, mida on tihti ette heidetud kriitiku poolt, või mehe alalhoidlikkuses. Endel Nirk on oma teoses
millele saab püstitada pädeva moraaliteooria. Et objektiivne teadmine ja objektiivsed väärtused oleksid võimalikud, selleks vajame me ideid. Näiteks dialoogis “Laches”, mille uurimisobjektiks on mehisus. Seal korduv skeem on Platonile tüüpiline ja avab tema metoodika ka üldisemalt. Sokratese tegelaskuju kaudu tahab Platon, et me teeksime endale selgeks, mis on mehisus kui selline, tabamaks mehisuse ideed. Kuigi vestlus lõppeb Platoni varajastele dialoogidele iseloomulikul moel tulemuseta, on olulisim juba öeldud. Oluline on, et suuname oma tähelepanu õigele asjale: erilistelt mehistelt tegudelt mehisusele endale. Mõistlike ja moraalsete olenditena peame me endale selgeks tegema, mis on mehisus vooruse ühe liigina. Kuid selles jõuame selgusele ainult otsides kõiki mehisuse ilmnemisvorme ühendavat tegurit – mehisust kui niisugust, niisiis mehisuse ideed. Platon on kinnitanud, et selline mehisuse idee on olemas
ära varjatud. Nagu Platon osutab, on inimesel, kes tunneb täiuslikult olevat, tänu sellele küll võimalik ära tunda oleva vähemtäiuslikku ilmingut, mitte aga vastupidi. Niisiis peab jällegi tunnistama, et meeltega tajutavates nähtustes olemusliku ülesleidmine eeldab, et inimene juba omab mingit eelnevat olemuse-tundmist. Seda probleemsituatsiooni kirjeldab Platon oma varasemas dialoogis “Menon” (80d-81e). Varastele dialoogidele iseloomulikult on selleski kõneluse all eetiline temaatika, nimelt küsimus “Mis on voorus?”. Sokrates palub siin oma vestluskaaslasel Menonil anda vooruse olemusmääratlus, seejärel aga kummutab sokraatilise dialektika vaimus partneri poolt väljapakutud määratlusi. Kui nii on läbianalüüsitud paar Menoni katset antud probleemi lahendada ja nagu tavaliselt osutub, et ükski vastus pole mittekritiseeritav, ütleb Menon, et see