sajandi teisel poolel 19.sajandi alguses tõi kaasa ka eestikeelse kirjavara teisenemise. Haritlased asutasid lugemisringe ja teadusühinguid, maarahvale hakati välja andma kalendreid ja ajalehti, ilmusid esimesed eestikeelsed ilmaliku sisuga juturaamatud. Ka juturaamatute autorid olid peamiselt kohalikud saksa haritlasedpastorid ja kooliõpetajad (Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhem von Willmann, Johann Wilhelm Ludwig von Luce, Otto Reinhold von Holtz jt). Dialektilisi kirjanduse kõrvale sugunes ka põneva süzeega meelelahutuslikke nn. Rahvaraamatuid. Aimekirjanduse algus. Ajaleht Äksi pastor Otto Wilhelm Masing (17631832), eestlasest köstri poeg, seadis nagu teisedki valgustajad oma kirjanduslikule tegevusele puhtpraktilised eesmärgid: anda talupoegade uusi teadmisi, õpetada teda oma peaga mõtlema ning elu arukalt korraldama. Masingu tähtsain teos on ,,Pühhapäwa wahheluggemissed" (1818), millega ta pani aluse eesti aimekirjandusele
(1971), ,,Isuri eepos" (1975), ,,Ingerimaa õhtud" (1979), ,,Vepsa rajad" (1983), ,,Karjala saatus" (1989). Oluline koht Tormise loomingus on ühiskonnakriitilistel teostel, mis on kirjutud 1970. ja 1980. aastatel ja kus kõlab filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest räägivad Tormise meeskooritsüklid ,,Hamleti laulud" (1965, Paul-Eerik Rummo) ja ,,Juhan Liivi sarkasmid" (1979), kooritsüklid ,,Dialektilisi aforisme" (1978, Juhan Liiv), ,,Mõtisklusi Hando Runneliga" (1981) ja ,,Lojaalsed laulukesed" (1981/2002, Hando Runnel) ning segakooriteos ,,Mõtisklusi Leniniga" (1982, V. I. Lenin), meeskoorikantaat ,,Rahvaste sõpruse rapsoodia" (1982, NSV Liidu rahvaste rahvaluule) ja mitmed teised teosed. 1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad dramaatilised kooriteosed.
sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004. aastal kujunes eesti muusikaelu suursündmuseks. Paljudes Tormise töödes, eriti 1980. aastate loomingus, kõlab ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest räägivad Tormise meeskooritsüklid ,,Hamleti laulud" (1965, Paul-Eerik Rummo) ja ,,Juhan Liivi sarkasmid" (1979), kooritsüklid ,,Dialektilisi aforisme" (1978, Juhan Liiv), ,,Mõtisklusi Hando Runneliga" (1981) ja ,,Lojaalsed laulukesed" (1981/2002, Hando Runnel) ning segakooriteos ,,Mõtisklusi Leniniga" (1982, V. I. Lenin), meeskoorikantaat ,,Rahvaste sõpruse rapsoodia" (1982, NSV Liidu rahvaste rahvaluule) ja mitmed teised teosed. Tormis on kirjutanud ka lüürilise tundetooniga laule Marie Underi, Gustav Suitsu ja Viivi Luige luulele. 1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad
viiulile, kitarrile, akordionile (libreto Enn Vaigur; 19. sajandi rahvalaulude seaded V. Tormis) "Lenini sõnad", kantaat ühendkooridele "Raua needmine" tenorile, baritonile, segakoorile ja samaanitrummile ("Kalevala", August Annist, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski) "Seitse liivi rahvalaulu" segakoorile/naiskoorile/lastekoorile (rahvaluule, seadnud Herbert Tampere) 1973 "Katkuaja mälestus", ballaad meeskoorile (Jaan Kaplinski) "Dialektilisi aforisme" segakoorile (Juhan Liiv) 13 1974 "Laulja" meeskoorile, orelile ja löökpillidele (Kristjan Jaak Peterson) "Pikse litaania" meeskoorile ja suurele trummile (Ain Kaalep) "Laul rõõmust", kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile (Enn Vetemaa) "Kaks eesti runolaulu" kahele mezzosopranile ja klaverile (rahvaluule, seadnud Jaan Kaplinski) 1975 "Isuri eepos", kümme laulu segakoorile (rahvaluule; seadnud A. Laanest)
looduslikuolemise elemente- objektiivset ruumi, aega ja liikumist. Lõpmatu jagatavus tagab igavese kestmise ja hävimatuse. Jagamatu punkti mõistele geomeetrias vastandas ta lõpmatult jagatava elemendi mõiste, mis annab tunnistust tolle aja matemaatikas üha rohkem eluõigust võitvate lõpmatult väikeste osade uurimise võtete ja meetodite vaieldamatust mõjust. Hiljem Pascal arendas ja konkretiseeris dialektilisi ideid "Mõtetes". Kui Pascal kõneles "lõpmatust sfäärist, mille keskpaik asub kõikjal ja mille piirjoont ei ole kuskil", siis kasutas ta kuulsat kujundid, mis pärineb Plotinoselt ja mille keskajal võtsid omaks Eriugena, Eckhart, Tauler jt. Ning mida renessanssiajastul kasutas oma loomingus Nicolaus Cusanus. Allikaviite puudumise tõttu peetakse seda kuulsaks Pascali kujundiks. Sellegipoolest võlgneb uue aja filosoofia universumi lõpmatuse
Undi romaanid on tulvil binaarseid vastandusi, alates väikestest ja triviaalsetest (sees/väljas, riides/alasti), kuni suurte ja filosoofilisteni (eesti kultuur/maailmakultuur). Iga karakter on kujutatud niihästi "mustana" kui ka "valgena", kirjeldatud "erisuunalisi liikumisi". Tegelaskuju (näit. Mattias, Heinrich Holla) positiivne külg on lahutamatult läbi põimunud jungiaanliku "varjuküljega", negatiivse poolega. Tegelaskujude vahel võib märgata ruumilisi ja ajalisi dialektilisi vastavusi, eriti Sügisballis, kus tegelased on väga representatiivsed. Sarnaselt Barthes'ile ja Jungile kirjeldab ta aistinguid ning intuitsioone, mis on üldinimlikud (öine merereis kui minek alateadvuse sügavikku, redeli ühendav funktsioon erinevate maailmade vahel, sõrmede kommunikatiivne funktsioon) või tekivad teatava sotsiaalse koosluse liikmetel (Viktor Kingissepaga seonduvad assotsiatsioonid, Kadrioru roll Tallinlaste jaoks)
annaabi.ee 
