Ahrens 1845.aastal Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks, kuid vastuolude tõttu seltsi esimehe F.R.Faehlamnn'iga loobus ta kahe aasta pärast sellest tiitlist. Alates 1842.aastast oli Ahrens Eestimaa kirjanduse Seltsi korraline liige ja aastast 1845 Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liige. Eduard Ahrens suri kopsurabandusse Tallinnas. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843.aastal eesti keele grammatika (,,Grammatik der Estnischen Sprache Revalschen Dialektes" ,,Tallinnamurdelise eesti keele grammatika"). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireformi ajendiks oli püüd kirkikukeelt rahvapärastada. Ta loobus püüdest normida eesti keelt saksa ja ladina eeskujul ning võttis eeskujuks soome grammatika, uskudes, et eesti keel on ,,soome keele tütar". Ahrens lähtus sellest, et õige eesti keel on see, mida
R. Kreutzwaldi rahvuseepos „Kalevipoeg” Õpetatud Eesti seltsi toimetistes. Murranguks vana ja tänapäevase kirjakeele vahel „Noor-Eesti” rühmituse 1905. a koguteos, milles ilmub ka Johannes Aaviku programmiline artikkel „Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest”. Ühise põhjaeestilise kirjakeele levik. Grammatikad ja keelekäsitlused: 1843 (I trükk), 1853 (II trükk koos lauseõpetusega) – Eduard Ahrensi keeleõpetus „Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes”, mis põhjendab uue, soomepärase kirjaviisi eeliseid. 1867 Carl Robert Jakobsoni „Uus Aabitsaraamat”; 1867–1876 „Kooli Lugemise raamat” I-III – populaarsed õpikud, mis kindlustasid uue kirjaviisi levikut. 1875 Ferdinand Johann Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache” – teaduslikult eesti keelt kirjeldav grammatika. 1879 Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis” – esimene süstemaatiline vältekäsitlus.
keele ehitusest. Lai levik, kasutati ka ülikoolis (1803 loodi TÜ eesti keele lektori koht). 19. saj. keeleuurimine, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keelesugulus, soome grammatikate eeskuju. Ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntni der ehstnischen Sprache" (1813-1832, J.H. Rosenplänter) soome keele eeskujul käändevormide tähendusfunktsioone. Deskriptiivsed grammatikad (Ahrens, Wiedemann). 1853 E. AHRENS "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes. Zweiter Theil: Satzlehre" süstemaatilise süntaksikäsitluse alusepanija. Lauseliikmed, totaalsus partsiaalsus aluse, sihitise ja öeldistäite juures, käände- ja pöördevormide kasutamine, ühildumine, lausetüübid. 1875 F.J. WIEDEMANN "Grammatik der Ehstnischen Sprache" esimene teaduslik grammatika. Süntaksiküsimused põhjalikumalt kui Ahrensil, totaalsuse partsiaalsuse kohta üsna täpsed reeglid. Põgus ülevaade liitlausest. 1924 L. KETTUNEN "Lauseliikmed eesti keeles"
Ajaloolis-võrdleva keeleteaduse teke, soomeugrilisus. Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord, keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles. Rosenplänter rõhutas eesti keele tähtsust: seda peaks õpetama ka gümnaasiumis, mitte ainult rahvakoolis. 4. Eduard Ahrens. 1843 ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" : esimene, kus oli ulatulikult kasutatud rahvasuust kogutud ehtsat keeleainest. Kõige laiemalt on tuntud ettepanek minna üle uuele ehk soomepärasele kirjaviisile. Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara 1848 ,,Zur Ehstnischen Declinationslehre": käänamisõpetus 5. Ferdinand Johann Wiedemann. Viimane, aga teenekaim sakslasest eesti keele uurija.
Faehlmann alustas rahvuseepost "Kalevipoeg", eestikeelsed kunstmuistendid "Koit ja Hämarik", "Vanemuise laul", "Loomine". Uuris astmevaheldust, sõnade muutumist ja tuletust. Tegi ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ahrens - eesti k kirjeldamisel ja normimisel hakatakse eeskuju võtma soome keelest. Uus kirjaviis, mille fikseerib Ahrens, juurdub 1870ndatel. Keeleõpetus ,,Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" põhjendab uue, soomepärase kirjaviisi eeliseid. 1. 19.saj II poole eesti kirjakeel Püritakse kultuurse eesti kirjakeele poole, rikastades teadlikult sõnavara (Kreutzwald, Jakobson, Hermann). Lisandub eesti keeles kirjutavaid eesti haritlasi. Antakse välja õppe- ja ilukirjandust, ilmub seletavaid ja kakskeelseid sõnaraamatuid. Murranguks vana ja tänapäevase kirjakeele vahel ,,Noor-Eesti" rühmituse 1905. a koguteos, milles ilmub ka Johannes
annaabi.ee 
