võrdlusobjektide kamber või hoidja, valguse andur ja registreeriv seade. Sõltuvalt fotomeetri täiuslikkuse tasemest võib lisanduda veel rida plokke hõlbustamaks fotomeetriga töötamist ja mõõtmistulemuste registreerimist ning töötlemist, kuni arvutiga juhitavate täisautomaatsete kompleksideni välja. Uuritavat või võrdlusobjekti läbinud valguse kiirgusvoogu võib mõõta erinevate andurite ja registreerivate seadmete abil. Valgusallikas sisaldab kahte lampi. Deuteeriumlamp ja hõõg- e volframlamp, erinevaid lampe kasutatakse selleks, et need kiirgavad erinevate lainepikkuste vahemikes. Monokromaator lubab määrata ainult ühe spektraaljoone. Selle seade dispergeerivaks elemendiks on vahetatav prisma kvartsist või klaasist. Suurema dispersiooniga klaasprismat kasutatakse punase spektripiirkonna uurimiseks. Lühilainelise piirkonna jaoks on prisma kvartsist, mis on rohkem läbipaistev spektri ultraviolett osas, kuid omab väiksemat dispersiooni. Fokuseeriva
võrdlusobjektide kamber või hoidja, valguse andur ja registreeriv seade. Sõltuvalt fotomeetri täiuslikkuse tasemest võib lisanduda veel rida plokke hõlbustamaks fotomeetriga töötamist ja mõõtmistulemuste registreerimist ning töötlemist, kuni arvutiga juhitavate täisautomaatsete kompleksideni välja. Uuritavat või võrdlusobjekti läbinud valguse kiirgusvoogu võib mõõta erinevate andurite ja registreerivate seadmete abil. Valgusallikas sisaldab kahte lampi. Deuteeriumlamp ja hõõg- e volframlamp, erinevaid lampe kasutatakse selleks, et need kiirgavad erinevate lainepikkuste vahemikes. Monokromaator lubab määrata ainult ühe spektraaljoone. Selle seade dispergeerivaks elemendiks on vahetatav prisma kvartsist või klaasist. Suurema dispersiooniga klaasprismat kasutatakse punase spektripiirkonna uurimiseks. Lühilainelise piirkonna jaoks on prisma kvartsist, mis on rohkem läbipaistev spektri ultraviolett osas, kuid omab väiksemat dispersiooni. Fokuseeriva
Sellisel juhul mõõdab spektromeeter proovist peegeldunud valguse intensiivsust (I) ja võrdleb seda referentsmaterjalilt (nt. valge plaat) peegeldunud valguse intensiivsusega (I0). I / Io suhet nimetatakse peegeldusteguriks ja seda väljendatakse protsentuaalselt (%R). Spektromeetri põhilised osad on valgusallikas, proovikamber, monokromaator, et eraldada erineva lainepikkusega valgus ja detektor. Kiirgusallikaks on tihti volfram hõõgniit (3002500 nm), deuteeriumlamp, mis annab pidevat kiirgust ultravioletses alas (190400 nm), ksenoonlamp, mis on pidev lainepikkustel 1602000 nm. Detektoriks on tavaliselt fotoelektronkordisti, fotodiood või fotodioodide rivi. Fotodioode ja fotoelektronkordistit kasutatakse skanneeriva monokromaatoritega, mis filtreerivad valgust nii, et ainult kindla lainepikkusega valgus jõuab detektorisse samal ajal. Skanneeriv monokromaator liigutab difraktsioonivõret läbi kõikide
b - kihi paksus või optiline teepikkus Cm - lahuse molaarne kontsentratsioon - neelduvustegur Monokromaatne valgus lainepikkusega läbib uuritava lahuse küvetti; kui uuritav lahus neelab selle lainepikkusega valgust, siis proovi läbinud valguse intensiivsus on madalam kui esialgne valguse intensiivsus; valguse neeldumine kihis on võrdeline esialgse valguse intensiivsusega P0 ja kiirgust neelavate osakeste kontsentratsiooniga. 12.UV-Vis spektromeetri ehitus Lambid - deuteeriumlamp (160-375nm) spekter tekib deuteeriumi elektrilisel ergastamisel; ergastatud molekul dissotsieerub vabastades UV footoni. Volframlamp (320-2500nm) 13.Kuidas tekib absorptsiooni spekter 14. Seletage, miks riboflaviini lahus on kollast värvi 15. Kvantitatiivne analüüs spektrofotomeetrias Tuleb valida õige: Lainepikkus - mille juures neelduvus on maksimaalne => saavutatakse maksimaalne tundlikus. Solvent - peab olema sama nii uuritavas kui ka tühiproovis.
spektrista antud ühendi jaoks sobiva lainepikkuse. Nähtavale spektriosale vastavad lainepikkused 380-780 nm, saab mõõta vaid värviliste lahuste opt.tihedust. UV alas (185-380nm) neelavad valgust praktiliselt kõik orgaanilised ained. Spetsiifilisem on neeldumine 280-380 nm, seda laineala kasut aine identifitserimiseks neeldumismaksimume järgi. Spektrofotomeeter. Valgusallikas halogeenlamp või deuteeriumlamp. Monokromaator difraktsioonivõre või kolmnurkne prisma, polükromaatne valgus lahutatakse peegeldumisel spektriks. Pilu - mõõtmed määravad kui lai spektriosa läbib uuritava proovi. Mida kitsam pilu, seda täpsem spekter registreeritakse. Suurendades pilu, seda suurem tundlikkus (seda väiksem kontsentratsioon on võimalik määrata). Valgustundlik element fotoelektronkordisti, mõõdab küveti läbinud valguse intensiivsust.
ergastub neelatava kiirguse mõjul, relaktsioon tähendab seda, et osake läheb tagasi madalamale energiatasemele ja seejuures kiirgub energia. Mõõdetakse aine poolt neelatud kiirguse intensiivsust. Erinevad ained neelavad erinevatel lainepikkustel erineval määral. Saadav info: Neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka. Maksimumi kuju järgi (põhimõtteliselt) identifitseerida. Tehniline teostus: Kiirgusallikad: Volfram-hõõglamp nähtav spektriala (320 2500 nm); Deuteeriumlamp UV ala (160 375 nm); Ksenoon kaarlahenduslamp (190 1000 nm). Lainepikkuse selektorid: Vastavalt lainepikkuse selektorile jagatakse instrumendid: Fotokolorimeeter (Valgusfilter) (Kiirguse vahemik paarkümmend nm; Valmistatakse nt värvilisest klaasist; Ei võimalda registreerida aine spektrit!); Spektrofotomeeter (Monokromaator) (Kitsa lainepikkuse vahemiku selekteerimine; Enamasti difraktsioonvõre baasil; Võimaldab lainepikkust sujuvalt muuta st registreerida spektreid)
erinevates osades nii nähtava-, ultraviolett- kui ka lähis-infrapunase kiirguse piirkonnas. Nad sisaldavad monokromaatorit (prisma või difraktsioonivõre), mis suunab mõõtesüsteemi vaid kitsa sagedusriba, mille keskväärtus on arvuliselt mõõdetav. Nähtava valguse piirkonnas töötamisel on valgusallikaks hõõglamp ning töötada võib klaasküvettidega. Ultraviolett-piirkonnas töötamisel on kiirgusallikaks deuteeriumlamp ja kasutatakse kvartsküvette, kuna harilik klaas neelab tugevalt kiirgust lainepikkustel alla 330 nm. Läbiva valguse intensiivsuse detekteerimiseks kasutatakse spektrofotomeetrites fotokordistit vi fotolampi. Järgneb signaali elektrooniline vimendamine. Lplik signaal registreeritakse absorptsiooni ühikutes kas mteriista osuti kõrvalekaldena, kaasaegsetes seadmetes aga digitaalsel kujul või väljatrükituna. Ehituselt jagunevad spektrofotomeetrid ühe- ja kahekiirelisteks seadmeteks
annaabi.ee 
