Elemendi aik algebraliseks täiendiks Aik nimetatakse selle elemendi miinorit võetuna märgiga "+", kui indeksite summa i+k on paarisarv ja märgiga "-", kui ta on paaritu arv. See on lihtsustatud vorm, ning sisuliselt kujutab miinoris kasutatud elementide asukoha inversioonide arvu, ning graafiliselt on põhjustatud telgkordinaatide vahetusest. Aik = (-1)i+kMik Dik = (-1)i+kMik. Kõrgemat järku determinantide arvutamine. Kõrgemat järku determinantideks loetakse determinante alates IV järgust ja nende arvutamisel on võimalik kasutada determinandi rittaarendusteoreemi. Teoreem: Determinandi väärtus võrdub tema mingi rea või veeru elementide ja vastavate elementide alamdeterminantide korrutiste summaga: DA = ai1Di1 + ai2Di2 +. . . + ainDin või DA = a1kD1k + a2kD2k + . . . + ankDnk. Determinante on võimalik arvutada otseselt teoreemi põhjal või kasutades determinandi eelnevat lihtsustamist põhiomaduste põhjal.
Elemendi aik miinoriks nimetatakse determinanti, mis saadakse antud maatriksist või determinandist i-nda rea ja k-nda veeru ärajätmisel. Miinorit tähistatakse Mik. Elemendi aik alamdeterminandiks nimetatakse selle elemendi miinorit, kui indeksite summa i+k on paarisarv ja miinorit märgiga -, kui indeksite summa on paaritu arv. Alamdeterminanti tähistatakse Dik . Dik = (-1)i+kMik. Kõrgemat järku determinantide arvutamine. Kõrgemat järku determinantideks loetakse determinante alates IV järgust ja nende arvutamisel on võimalik kasutada determinandi rittaarendusteoreemi. Teoreem: Determinandi väärtus võrdub tema mingi rea või veeru elementide ja vastavate elementide alamdeterminantide korrutiste summaga: DA = ai1Di1 + ai2Di2 +. . . + ainDin või DA = a1kD1k + a2kD2k + . . . + ankDnk. Determinante on võimalik arvutada otseselt teoreemi põhjal või kasutades determinandi eelnevat lihtsustamist põhiomaduste põhjal.
Elemendi aik miinoriks nimetatakse determinanti, mis saadakse antud maatriksist või determinandist i-nda rea ja k-nda veeru ärajätmisel. Miinorit tähistatakse Mik. Elemendi aik alamdeterminandiks nimetatakse selle elemendi miinorit, kui indeksite summa i+k on paarisarv ja miinorit märgiga -, kui indeksite summa on paaritu arv. Alamdeterminanti tähistatakse Dik . Dik = (-1)i+kMik. Kõrgemat järku determinantide arvutamine. Kõrgemat järku determinantideks loetakse determinante alates IV järgust ja nende arvutamisel on võimalik kasutada determinandi rittaarendusteoreemi. Teoreem: Determinandi väärtus võrdub tema mingi rea või veeru elementide ja vastavate elementide alamdeterminantide korrutiste summaga: DA = ai1Di1 + ai2Di2 +. . . + ainDin või DA = a1kD1k + a2kD2k + . . . + ankDnk. Determinante on võimalik arvutada otseselt teoreemi põhjal või kasutades determinandi eelnevat lihtsustamist põhiomaduste põhjal.
Koosneb 30-70% ulatuses peptidoglükaanist (kuni 40 kihti). Peptidoglükaanahelad võivad olla omavahel seotud peptiidahelatega, näiteks pentaglütsiiniga S. aureusel. G(+) bakterid on enamasti väga tundlikud beetalaktaamseteleantibiootikumidele. Teihhuhapped. Need on glütserool- või ribitoolfosfaadi polümeerid, kus hüdroksüülrühmadele liituvad mitmesugused radikaalid. Teihhuhapped ulatuvad välja raku pinnale ja on olulisteks antigeenseteks determinantideks. Neile võivad adsorbeeruda ka faagid. Teihhuhapped on negatiivse laenguga ja annavad raku pinnale negatiivse laengu. G(-) Rakukest on mitmekihiline. Peptidoglükaankiht on 1-3 kihiline ja moodustab vähem kui 10% rakukesta massist. Peptidoglükaanis on tetrapeptiidid seotud otse. Rakukestas on lisakiht- välismembraan, milles on spetsiifiliseks komponendiks lipopolüsahhariidid. Lipopolüsahhariidide erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused.
funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu. Mõned organismis tekkivad (ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud). B- ja T rakud tunnevad ära antigeeni teatud piirkonda, mida nimetakase eipitoobiks, ehk antigeenseteks determinantideks. Epitoobid on immunogeeni immunoloogiliselt aktiivsed piirkonnad, mis seostuvad antigeen-spetsiifiliste membraani-retseptoritega või sekreteeritud antikehadega. B-ja T-rakud tunnevad ära erinevaid epitoope samal antigeeni molekulil. B-rakud tunnevad soluble antigeeni (antigeen on vabalt lahuses), äratuntavad epitoobid on surface exposed, lineaarsed või konformatsioonilised. T-rakud tunnevad (peptiid+MHC). Esitletav peptiid on sisemine , lineaarne
immuunvastuse mehhanismidega, juhul kui eelnevalt on immuunvastus esile kutsutud. Hapteenid on väiksed molekulid, mis ei kutsu ise esile immuunvastust, välja arvatud juhul kui nad on seotud kandja- molekuliga. Hapteen-kandja kompleks: hapteen ja kandja on omavahel kovalentselt seotud, immunogeense osa moodustab kandja. Hapteen pole immunogeenne, küll aga antigeenne. Neil kompleksidel on antigeenseteks determinantideks kandja natiivsed epitoobid, kuid ka hapteeniga seostumisel tekkivad epitoobid. Antud kompleksis määrab kandja, kas immuunvastus on T-vahendatud või mitte. Toodetud antikehad reageerivad ka vaba hapteeniga (antigeenne omadus). Adjuvandid: suurendavad mittespetsiifiliselt antigeeni immunogeensust, nt maarjas (kaksiksulfaadi kristallhüdraat), alumiiniumhüdroksiid vaktsiinides. Kasutatakse eluta vaktsiinides, eriti nendes, mis
annaabi.ee 
