1766.deklaratsiooniga London kuulutas, et kolooniad peavad vaid olema- sellega rahava pahameel vaid kasvas. 1767 Charles Townshend Acts- importakaubad pandi maksu alla, kohalikel kaupmeestel raskused, hindade tõus. Rahvas protestis ja vältis importkaupu. 1770 Bostoni veresaun- 5 inimest sai surma/8 haavata. London võttis tagasi Townshendi seadused. Briti kolooniate eneseteadvus kasvas veelgi. 1773 Tee seadus, Ida-India kompaniile anti ainuõigus teega kaubelda. UK’st hakati rääkima, kui despootiast/türannist. Samuel Adamasi eestvedamisel toimus 1773 „Bostoni teejoomine“- hiiliti Ida-India komp.laevaele ja tee loobiti merre. Briti vastureaktsioon- Bostoni majandus pandi seisma, nõuti kompensatsiooni, keelati koosolekud. Esimene ja Teine Kontinentaalkongress. 1774- Esimene kogunes Philadephias. 13 koloonia esindajad arutasid tegutsemis plaane Briti võimu vastu. 1775 mai Teine- olud olid veel pingelisemad. Lexingtonis oli puhkenud tulevahtus Briti aree ja Ameerika vabatahtlike vahel
Oli tarvis ühiskondliku lepingut. Pidas oluliseks, et seadusandlik võim ei asuks ise seadusi ellu rakendama ning täidesaatev võim ei looks ise seadusi. Pööras 27 tähelepanu tasakaalu saavutamisele kahe võimu vahel. Montesquie: ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguse universaalsete seaduste kehtestamist, vaid eelistas seadusi, mis vastasid rohkem iga konkreetse ühiskonna loomusele. Just seaduslikkus eristab ühiskonna anarhiast või despootiast. Modernse konstitutsionalismi kindlustumine Inglismaal 18. sajandil- Kahekohaline parlament, ülem- ja alamkoda. House of Lords on pärandatav ja house of Commons on valitav jõukate meeste hulgast. Parlamendi valimised iga 7 aasta tagant. Toorid ja viigid- toorid(konservatiivid)- lepivad tugeva kuningavõimuga; viigid (liberaalid) tahavad kuningavõimu piiramist. Rõhuvad rohkem tolerantsusele ja usuvabadusele.
Makedoonia dünastia keisrid üritasid seadusandlikult kaitsta vabu talupoegi suurmaaomanike, eriti kiriku ja kloostrite eest, kuid feodaalkora kujunemist see ei peatanud. Senised stratioodid muutusid järjest enam sõltuvateks talupoegadeks (paroikideks). 10.-11. saj. algus oli Bütsantsi tõusuaeg. Riigi majandusilmet kujundasid taas linnad, maal kasvas suurmaaomand, tugevnes aadel ning kujunes välja feodalism. Viimase olemasolu on küll diskuteeritav, erinedes nii idamaade tüüpilisest despootiast kui ka Lääne-Euroopa feodaalkorrast. Karl Suure kroonimine keisriks 800.a. tekitas kestvaid pingeid ida ja lääne suhetes. Kroonimine näitas, et lisaks paavstile, kes taotles Rooma pärandit vaimulikul tasandil, pretendeeris Lääs ka riiklikul-ilmalikul tasandil taas Rooma pärandile. Murenes senine arusaam, et võis olla ainult üks keiser, üks riik, kes pretendeerib universaalsusele kogu maailmas. 5. Tsiviilaristokraatia ja Komnenoste dünastia - 1057 1204
täiustamine jne. Väga paljus kattuvad need ideed valgustusideedega. Aga mitte kõiges - 11 vabamüürlased arvasid, et inimene on kõikide asjade põhjuseks. Inimene oli nende järgi oma loomuses patune. Seepärast ongi nende elu kannatuste rada ja see maailm ei saagi olema õnnelik enne, kui inimene ennast ei muuda. Valgustusfilosoofid arvasid, et on vaja muuta sotsiaalset korda despootiast tuleb teha vabariik, võimuorganid tuleb organiseerida. Inimene üksinda ei ole võimeline ennast muuta, seepärast koonduvadki mõttekaaslased gruppidesse loozidesse ja aitavad teineteist seal parandada. Need loozid ongi väiksed ühiskonnad, kus valitseb vabaduse-vendluse-võrdsuse-ideed. Loozidesse astudes vahetasid inimesed nime. Nad loobusid oma ilmalikest nimedest, kuna ühiskonnas oli nende staatus väga erinev. Grupis pidid nad olema aga võrdsed, unustama oma sotsiaalse staatuse
Vabaduse vaimu kohtavat Montesquieu meelest pigem mägedes kui tasandikel; soojas kliimas on inimesed pelglikumad, külmemas aga julged. Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste universaalsete seaduste kehtestamist, vaid eelistas seadusi, mis vastasid võimalikult rohkem iga konkreetse ühiskonna loomusele. Vabadust tõlgendas Montesquieu õigusena teha kõike, mida seadused lubavad. Just seaduslikkus eristab ühiskonda anarhiast või despootiast. Viimast pidas Montesquieu kõigist valitsemisvormidest halvimaks ning Euroopa jaoks täiesti sobimatuks. Ka kõiki teisi valitsemisviise analüüsides pidas Montesquieu esmatähtsaks, et need ei kasvaks teatud tingimustes üle despootiaks. Seepärast pidi Montesquieu meelest hoiduma aristokraatia pigem demokraatia kui monarhia suunas, monarhia seevastu aga aristokraatia suunas, et vältida türanniaks muutumist. Radikaalset demokraatiat, mis
annaabi.ee 
