hindade abil. Rahva elatustasemele mõjus halvavalt novembris 1940 teostatud rahareform, mille käigus vahetati kroonid rublade vastu 8 korda väiksemate kursside põhjal, kui oleks pidanud. Loomulikult algasid ka arreteerimised (esimese 17. juunil 1940), tõelise hoo said need sisse aga Eesti inkorporeerimisega NSV Liitu. Repressiivpoliitika kulmineerus 14. juunil 1941, kui pandi toime massiküüditamine kõigis kolmes Balti riigis. Eestist deponeeriti üle 10 000 inimese, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks. 22. juunil 1941 puhkenud Nõukogude-Saksa sõja algperioodil taandus suuri kaotusi kandnud Punaarmee korratult ja kiiresti. Kahe nädalaga vallutasid sakslased Leedu ja Läti ning ületasid 7. juulil Iklas Eesti piiri. Järgmiste päevade jooksul liiguti edasi kohtamata erilist vastupanu. Takistus ilmnes Jõudmisel Tartusse, kus Eestisse saadetud väikesed sakslaste üksused jäid toppama suurte Punaarmee üksuste vastupanu tõttu
Sihtkapitalilt, Väike-Maarja Vallavalitsuselt. Annetusi tegid ka mitmed kohalikud ettevõtjad ja eraisikud. Rahataotlusprojektide omaosaluse kattis Väike-Maarja Põllumeeste Selts. 2.1.4 Näituse eksponaadid Enamus esemelistest eksponaatidest, seal hulgas ajastukohane erialakirjandus, maalid, skulptuurid, töövahendid, tekstiilid ja mööbel, saadi Anu Kotli isikilikust arhiivist ja tema kodust kasutusel olevatest esemete seast. SA Virumaa Muuseumid kogust deponeeriti näitusele Alar Kotli kavandite järgi valmistatud koolilõpumärgid. Rakvere Gümnaasiumilt laenati koolimaja ehitustööde kohta 1936-1939 peetud päevikut. Infot näitusetekstide koostamiseks saadi arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu koostatud raamtust „Arhitekt Alar Kotli“, ajakirjanduses avaldatud artiklitest, vestlustest arhitekti pereliikmetega, suheldes Alar Kotli projekteeritud hoonete praeguste omanikega.
tudengid ning stipendiaadid reisisid mööda Eestit ringi ning kogusid esemeid ning rahvaluulet. Otsustati aga kohe muuseumi asutamise juures, et arheoloogilisi leide ei koguta, sellegipoolest kogunes neid iseenesest. Õpetatud Eesti Seltsi tegevus muuseumikogudena ning muude kogude tegevust hääbus. Kui rääkida arheoloogiakogudest, siis tekkis uus kollektsioon Tartu Ülikooli Arheoloogiamuuseum, mis tekkis arheoloogia kabineti ümber ning sinna deponeeriti ÕESi kogud, ERMi Tallinna osakonnast oli seal leide ning ka mujalt. Arheoloogia kabinetti tekkis terve muuseum ning kiiresti valmis neist ka ekspositsioon. Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (endine Provintsiaalmuuseum) 1930. aastatel uuendati seal ekspositsiooni ning põhimõte muutus, kui enne olid nad jaotunud temaatika alusel, siis nüüd jaotati need kronoloogiliselt. Esemetes ega kogudes erilisi muutusi ei toimunud.
Need, kes varem tegelesid parteiajaloo jms pidid kohanema ja hakkama nüüdset uut ajalugu kirjutama. Neid inimesi väga palju polnud, kes oleksid olnud ka produktiivsed ajaloolased – üks sellistest oli näiteks Olaf Kuuli. Väga jõuliselt avardusid ajaloolaste publitseerimisvõimalused. Tähtis murrang, sest artikli avaldamine oli muidu üsna keeruline. See tõi kaasa olukordi, kus teadlastel tuli kasutada varuvariante, nt deponeeriti artikli käsikiri Moskvasse raamatukokku, kui see oli sinna saadetud, siis võis seda käsitleda kui ilmunud artiklit. Alates 1980ndate II poolest sai ajalooteemalisi artikleid avaldada kirjandusajakirjades, nt Looming. Perestroika ajal asutati ajakiri Vikerkaar, kus tollal oli ajalootemaatika väga olulisel kohal. Alates 1989. aastast oli oluline väljund ka Akadeemia. Alates 1988. aastast hakkas TÜ juures ilmuma ajaloo almanahh Kleio (hiljem muutus Ajalooliseks Ajakirjaks)
linnriigist, sõnastades muuhulgas ka inimese olemuse möödapääsmatult ühiskonda kuuluva olendi ehk "poliitilise loomana"(zoon politikon). 324. a., kui Aleksandri varasem kaasvõitleja Harpalos suure raha ja palgasõduritega Kreekasse põgenes, keeldusid ateenlased teda esmalt vatu võtmast, lubasid aga varjupaika, kui ta sõdurid Peloponnesosse jättis. Raha, mida Harpalos ateenlastele pakkus, deponeeriti akropolil, Harpalos ise aga oli sunnitud, pärast Aleksandri nõuet pagulane välja anda, põgenema Kreetale, kus ta mõrvati. Pagendusse pidi minema ka Demosthenest, keda kaaskodanikud süüdistasid Harpaloselt saadud raha omastamises. Ateenlaste ja paljude teistegi kreeklaste kuulekus Makedooniale lõppes 323. a., kui saabusid teated Aleksandri surmast. Demosthenes kutsuti pagendusest tagasi (Lykurgos oli äsja surnud). Seevastu Makedoonia-meelne Aristoteles tundis end ohustatuna ja
annaabi.ee 
