stimulatsioon ning stressi juhtimine – elukvaliteedi tugisammas. 2. Omaste ja hooldajate teavitamine dementsuse olemusest ja sümptomeid leevendavatest suhtlemisviisidest. 3. Spetsiifilised dementsuse ravimid (donepesiil, memantiin). 4. Kaasuvate psüühiliste sümptomite (unetus, masendus, ärevusseisundid) ravi ravimitega (pm antipsühhootikumid). 5. Kaasuvate kehaliste haiguste adekvaatne ravi. 6. Piisava ja sobiva kõrvalabi ja toetuse tagamine dementsele ja tema omastele. 8. Milliseid dementsel patsiendil esinevaid sümptomeid tuleb pidada prioriteetsemaks? Miks? Tähtsamaks tuleb pidada elutähtsate oskuste halvenemist. Nt. kui haige ei leia enam koduteed ega tea, kes ta on ning kust ta tulnud on, siis sellele tuleb palju tähelepanu pöörata, kuna temaga võib midagi tõsist juhtuda. Selliste juhtumite kõrval on nt. riiete korrashoid veel väike probleem. Hilisemas haiguse staadiumis võib inimene pidevalt järele käia, ekselda.
· Vestluse käigus püüda delikaatselt ja inimese eneseväärikust riivamata selgitada, kus ta asub ja mis nädalapäeva, kuuga on tegemist. · Inimene võib ka ärrituda sellest, kui temast aru ei saada, seepärast püüda mõista, mida ta võiks öelda tahta. · Kõnehäire süvenedes muutub häire all kannatajale oluliseks mittesõnaline suhtlemine. Seega peaks hooldaja teadlikult jälgima oma rääkimise kiirust, tooni ja miimikat, liigutusi. · Puudutus võib dementsele inimesele tähendada ründamist, seetõttu iga puudutus peaks olema õrn ja aeglane. Tablettidest kasutatakse Exeloni (rivastigmiin), peamiselt kerge ja mõõduka raskusastmega dementsuse raviks. Hilistaadiumis ravim efekti ei anna. 6. Kuidas kergendada patsiendi elu? Dementsuse puhul kasutatakse tablettravi, psühhoteraapiat ja käitumisravi. Käitumisravi saavad kõik dementse inimese lähikondlased rakendada. Ravi seisneb õige
asub ja mis nädalapäeva, kuuga on tegemist. · Inimene võib ka ärrituda sellest, kui temast aru ei saada, seepärast püüda mõista, mida ta võiks öelda tahta. · Kõnehäire süvenedes muutub häire all kannatajale oluliseks mittesõnaline suhtlemine. Seega peaks hooldaja teadlikult jälgima oma rääkimise kiirust, tooni ja miimikat, liigutusi. · Puudutus võib dementsele inimesele tähendada ründamist, seetõttu iga puudutus peaks olema õrn ja aeglane. · Tablettidest kasutatakse Exeloni (rivastigmiin), peamiselt kerge ja mõõduka raskusastmega dementsuse raviks. Hilistaadiumis ravim efekti ei anna. Ravitavad dementsused Kirurgiliselt - Normaalrõhu hüdrotseefalus - Kasvajad - Subduraalne hematoom Medikamentoosselt - Süüfilis jt põletikulised haigused - Hüpotüreoos - Defitsiidsündroomid ( B12) Sümptomid ehk avaldumine
jõutakse kiiresti faasini, kus haigestunud inimene vajab igapäevast kõrvalabi ning see protsess on pöördumatu. (Linnamägi jt 2008: 35 - 37). Suurimaks hirmuks on see, et haiglasse paigutamine seab hooldatavale suuremad piirangud, tekivad kohanemisraskused ning vähendab haigestunu eluiga. Oma lähedast soovitakse haiglasse paigutada alles siis kui patsiendil esinevad tugevad psüühika- ja käitumishäired ning kui esineb kusepidamatus. Dementsele eakale või parandamatult haigele inimesele on vaja pakkuda võimalust ja abi jääda väärikaks lõpuni. Sellise abi osutamine kodustes tingimustes ei pruugi olla jõukohane tema lähedastele. Abi ei tohi pakkuda üleolevalt ja hoolimatult. (Linnamägi jt 2004: 259). Patsient ja eriti tema pereliikmed võiksid osaleda nii probleemide kui ka ressursside ja patsiendi tervislikust seisundist tulenevate tugevate külgede määratlemisel, samuti kirjelda oma ootusi, eelistusi
Söömine, joomine - söömisega tekivad probleemid haiguse süvenedes. Võib juhtuda, et dementsusega eakas patsient keeldub teatud toitudest või üldse söömisest. Sellisel juhul tuleb püüda selgitada põhjust ja pakkuda toite, mis on olnud talle varem meelepärased. Parem on lubada tal olla valiv kui jätta ta söömata. Söömisprobleemide puhul on vajalik konsulteerida arstiga, sest tegemist võib olla psühhoosiga või mõne muu terviserikkega. Ebaõige lähenemisviis on esitada dementsele ärritunud olekus eakale kinniseid küsimusi, (nt"Kas soovite teraviljatooteid hommikusöögiks?") Asendamine avatud küsimustega (nt "Mida te sooviksite hommikusöögiks?") on õigem lähenemisviis. Sellisele küsimusele vastamine vähendab segadust ja stressi patsiendi jaoks. Säilitama peab rutiinid. Turvalise keskkonna tagamine - turvalise keskkonna tagamine on ellujäämiseks ja kõigi teiste elamistoimingute sooritamiseks hädavajalik tegevus. (Roper jt 1999: 30). Mälu
annaabi.ee 
