kutsub Pariisi Ooperiks, on ooperimaja Place de l'Opera platsil Pariisis Prantsusmaal. Vaevalt väljendab ükski teine ehitis nii selgelt ühe ajastu esinduslikke ihaldusi kui aastatel 1860-1875 Charles Garnier'i (1825-1898) poolt rajatud Pariisi ooperimaja. Tollal veel tundmatu arhitekt Charles Garnier suutis oma kavandiga ületada rohkem kui 100 konkurenti, teiste seas kuulsat Viollet-le-Duci, ning lõi toretseva hoone, milles ühendas barokse lossiehituse elemendid ülimalt luksusliku dekoratsiooniga. See oli peamiseks koduks Pariisi ooperile aastatel 1875- 1989. Pärast tema valmimist 1875. aastal, nimetati ooperimaja ametlikult Académie Nationale de Musique - Théâtre de l'Opéra. Ta hoidis seda nime kuni 1978. aastani, mil uueks nimetuseks sai Théâtre National de l'Opéra de Paris. 1989. aastal, kui valmis Opera Bastille, valiti see uueks esindusteatriks ja Théâtre National de l'Opéra de Paris nimetati ringi Palais Garnier'ks,
Wagneri "Majoolikamaja" (1898) fassaadi kaunistab värvikirevate telliste kontrast lihtsa ja range horisontaalse ja vertikaalse võrgustikuga. Lilleline muster justkui kasvaks välja kolmandast korrusest Otto Wagner metroo jaamahoone Karslplatzil Joseph Maria Olbrich (1867 1908) üks esimesi huviväärsemaid ehitisi on Viini "Sezessioni" hoone. Ehitis kujutab endast kuupide ja sfääride vastastikust kooskõla, mis annab hoonele monumentaalse lihtsuse. Friis on lame lehtedest dekoratsiooniga, samas kui kupli lehestik on tehtud kõrgreljeefis. Ehitis on üks esimesi juugendhooneid, kus on õnnestunult kasutatud tugevaid, lihtsaid masse ja tähistab olulist etappi viini arhitektuuristiili arengus. Joseph Maria Olbrich "Sezessioni" hoone Josef Hoffmanni loomingus on ornamendi lihtsustamine veelgi ilmsem. Talle meeldivad lihtsate kujundite kordused nagu näiteks spiraalid või must-valged ruudud. Seda on märgata Palais Stoclet (1905 11) interjööris.
Võib olla frontaallava, areenlava, keskkonnateater. Ruumi iseloomustab rida tunnuseid, mida saab esitada järgmiste opositsioonidena. · Horisontaalsus - vertikaalsus. Vertikaal (tõstukite, treppide, lavapõranda kohale ehitatud mängupindade jms. näol) on selles paaris markeeritud tunnus. Liikumised vertikaalteljel köidavad tähelepanu. · Sügavus - lamedus. See puudutab ees- ja tagalava kasutamist. Frontaalne misanstseen, tagalava sulgemine eesriide või dekoratsiooniga loob ühemõõtmelisuse mulje, liikumised lavasügavusse avardavad mänguruumi märgatavalt. · Suletus - avatus. See puudutab lavaruumi suhet saaliga ("neljanda seina" lõhkumine avab ruumi saali suunas) ja lavataguse ruumiga. · Tühi - täidetud. Esemete ja kujunduselementide hulk mõjutab ruumimuljet. Asju täistuubitud ruum mõjub väiksemana kui lakooniliselt kujundatud lava. Asjad laval mõjutavad näitlejate liikumist ja mänguvõimalusi.
(Ibid.) Jeemenis asub ka Zabidi ajalooline linn. Seal on näha nii antiikseid kodusid kui sõjalisi ehitisi. Zabid oli Jeemeni pealinn 13-15. sajandini. Linn on ringjas ning ümbritsetud kindlustustega. Kindluses on neli väravat, mille kaudu toodi linna vett. Linna keskpunktiks on Asairi mosee. Suur Mosee asub linna lääneosas. Zabidis asub enim moseesid kogu Jeemeni peale. Neid on seal kokku umbes 86. Mõned moseedest on väikesed ehitised, kuid osad neist on väga võimsad ja huvitava dekoratsiooniga. (Historic Town of Zabid 2012) Zabidi linn oma kitsaste tänavate ja traditsionaalsete majade ning minarettidega on näide selle aja arhitektuurist. Linna ümber on surnuaiad. Zabid mängis suurt rolli islami 30 usu levitamises, kuna seal asus Islami Ülikool. 1021-1159. aastatel hävitati palee ja linn peaaegu täielikult. Aastatel 1216-1429 julgustasid valitsejad õppimist ning ehitasid koole, mis õpetasid Koraani ja teadusi
ande olemusest, sellest, mis on inimlik õnn. Kangelasteo teema: kunstis saavutab võidu ainul see, kes on võimeline kangelasteoks. Niina Zaretsnaja unistas lavast ja kuulsusest. Temasse oli armunud noor Konstantin Treplev, algaja kirjanik, kes unistas samuti kuulsusest ja "uutest vormidest" kunstis. Ta kirjutas kummalise, ebatavalise näidendi, milles mängib Niina Zaretsnaja peaosa ja lavastas oma sugulastele ja tuttavatele omapärase "dekoratsiooniga": pargis asetsevalt lavalt avaneb vaade tõelisele järvele. Treplevi ema Arkadina, kuulsusega ärahellitatud, tujukas näitlejanna naerab oma poja näidendi avalikult välja. Näidend kukub läbi, etendus katkestatakse enne lõppu. Treplev, kes on ülikoolist välja heidetud, elab oma onu mõisas "armuleivasööjana" kitsi ema juures ning lõpuks kaotab ta oma armastuse.
annaabi.ee 
