täiesti isemoodi elu. 27. jaanuaril 1832 Inglismaal Daresburys sündinud Dodgson oli vaimuliku üheteistkümnest lapsest vanim, kes armastas rohkem omaette hoida. 1851. aastal asus ta õppima Oxfordi ülikooli ning pärast lõpetamist jäi tööle sama ülikooli matemaatikateaduskonda kus temast sai kaasaegsete sõnul kiuv, kuid täpne õpetaja ning tänaseks suuremas osas unustatud geomeetria- ja sümboliloogikaalaste traktaatide autor. 1861. aastal sai Dogdson dekaaniks. Samal ajal kasutas ta aga ka oma fantaasiarikkamaid andeis. 1855. aastal oli Dodgson kirjutanud oma kuulsa Jabberwocky poeemi. Ta joonistas vaimukaid sketse, mida hinnatakse veel tänapäevalgi ning sai tuntuks kui üks sajandi silmapaistvamaid lastepiltnikke. Ka kirjutas ta hämmastavalt originaalset proosat, kaks raamatut Alice`i seiklustest, mis esmalt olid mõeldud valjult ettelugemiseks tema kolledz rektori tütrele.
ainuomasteks. Kuna Pariisi ülikoolis oli 4 teaduskonda, siis jäi see arv pikka aega määravaks ka mujal. Õpinguid tuli alustada kunstide teaduskonnast, kus õpetati seitset ,,vaba kunsti": Grammatika, retoorika, dialektika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika. Pärast sellise laia üldhariduse omandamist võis valida usu-, arsti- ja õigusteaduskonna vahel. Ülikoolis tohtisid õpetada ainult need, kellel teaduskraad. Õppejõudude valitud juhti nimetati dekaaniks. Valdav enamik vanemaid ülikoole sai oma asutamisüriku ja privileegid paavstilt. Esimene, mille asutas riigivalitseja, oli Napoli ülikool, mis on asutatud aastal 1224. Ilmalikud võimud alustasid ülikoolide rajamist alles 16. sajandil, esimese sammu tegi 1506. aastal Frankfurdi ülikooli asutamisega Brandenburgi markkrahv. Ülikooli võis astuda poiss alates 14. eluaastast, ei võinud olla abielus. Eelduseks ladina keele oskus, kuna kogu õppetöö ja suhtlemine käis ladina keeles
Kõnelused ja müra lõppes, kui pasuna hääl andis signaali järgmise võitluse alguseks, mis toimus kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel. See lahing hakkas lõpule jõudma tunni aja pärast. Selleks ajaks olid seitse samniiti ümber piiranud kolm traaklast, kelle hulgas oli Spartacus. Spartacus oli sündinud Rhodope mägedes Traakias. Ta võeti vangi, kui roomlased ründasid Traakiat. Tema jõu tõttu arvati ta leegioni ning hiljem määrati dekaaniks ja sai autasuks pärja corona civica. Kui roomlased ründasid uuesti ta kodumaad, põgenes ta ning asus roomlaste vastu võitlema. Pärast vigasaamist võeti ta uuesti kinni, kuid surmanuhtluse asemel mõisteti ta teenima gladiaatorina. Seekord laskis lanista Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas võitluses, sest gladiaator oli talle palju maksma läinud või ta lihtsalt hindas Spartacust tema võimete poolest.
Polnud viite minutitki, kui areenil voolas juba veri. Sedamööda kuidas gladiaatorite read hõrenesid, kostis ikka sagedamini pealtvaatajate käteplaginat, kisa ja ergutushüüdeid. Tunni aja pärast hakkas lahing lõpule jõudma. Seitse samniiti olid kolm traaklast ümber piiranud. Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Spartacus oli umbes kolmekümne aastane mehine mees, kes sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta paistis silma igal pool. Ta määrati dekaaniks. Spartacus sai oma isamaa eest võideldes haavata ning võeti roomlaste poolt uuesti vangi, seejärel mõisteti ta teenima gladioaatorina. Tänu seninähtamatule osavusele oli Spartacus selles pikas, üle tunni kestnud võitluses saanud vaid kolm kriimustust ning seisis üksi nelja tugeva vastase vastu. Peale selle, et Spartacus võitis selle võitluse, päästis ta veel ära oma sõbra, Crixuse, surmasuust. ''Vabadust, vabadust!'' kordasid tuhanded hääled
Lääne Rahvaste Kommunistlikus Ülikoolis, sinna õpilasi, kellest said haridus ja kultuuritöötajad ja parteitöötajad. Palvadre õppis Petrogradi Riiklikus Ülikoolis (endine Peterburi Ülikool), seega sai ikka vana kooli hariduse, sest kaader suuresti sama. Seal õpetama partei ajalugu. 1922 uuem ajalugu klassivõitluse seisukohalt. Ka teadusele pretendeeriv uurimistöö. 1905. aasta st 1926 ilmus doktoritöö !1905 god v Estonii", sai 1927 professoriks, hiljem 1931 dekaaniks ja kuni elu lõpuni. 1905. aasta ajaloo käsitlust hindasid eesti ajalooteadlased tõsise teadusliku tööna. Kõige mahukam asi, mis Nõukogude ajal Eestis kirjutatud. Hiljem kriitika, vastuolu mitmete eesti ajaloo põhisündmuste hindamisel. Palvadre leidis, et kommunistidena tegeleda Nõukogude ülesehitamisega Nõukogude Venemaal, NSVLis. Et pole õige Nõukogude ekspert. Olles Nõukogude Venemaal, tundkem end kodanikuna ja ehitagem ülesse. 1929 1. detsembri mässu kohta, 1905
Projekteerimiskomitee kiitis tema esitatud projekti heaks, aga lõpuks ühendati see Le Corbusier' projektiga: Niemeyeri projekt võeti aluseks ja sellele lisati Le Corbusier' projekti elemente. Aastal 1946 kutsuti ta Yale'i ülikooli professoriks, kuid sotsialistlike vaadete tõttu ei antud talle viisat. Aastal 1953 valiti ta Harvardi disainikooli dekaaniks, aga kuna ta kuulus kommunistlikku parteisse, keelduti talle jälle viisa andmisest. Aastal 1951 projekteeris Niemeyer São Paolo 400. aastapäevaks linna Ibirapuera pargi. Samal aastal valmis Belo Horizontes tema projekteeritud Edifício JK, mis on Belo Horizonte kõrgeim hoone. JK selle nimes tähendab Belo Horizonte kauaaegset linnapead Juscelino Kubitscheki
annaabi.ee 
