toimuv reaktsioon, mis kulgeb rakus pöörduvates tingimustes. Sama ensüüm katalüüsib ka glükoneogeneesi pöördreaktsiooni. Fosfoglütseraadi kinaasi ja 1,3BPG-ga on erütrotsüütides assotseerunud oluline reaktsioon, mida katalüüsib bisfosfoglütseraadi mutaas. Reaktsiooni tulemusel moodustub 2,3-bisfosfoglütseraat (2,3BPG), oluline hemoglobiini ja hapniku vahelise kompleksi moodustamise allosteeriline regulaator. 2,3-bisfosfoglütseraadi fosfataas degradeerib 2,3BPG 3-fosfoglütseraadiks, mis on tavaline glükolüüsi raja vaheühend. Seega opereerib 2,3BPG shunt 1 ATP ekvivalendi kulutamise arvel ühe tsüklit läbiva trioosi kohta. Protsess ei ole füsioloogilistes tingimustes pööratav. 8, 9. Fosfoglütseraadi mutaas ja enolaas Glükolüüsi järelejäänud osas konverteeritakse suhteliselt madala energiaga 3PG kui fosfoatsüülester kõrge energiasisaldusega molekuliks ja seotakse fosfaat ATP kujul.
endo- ja eksoribonukleaasideks. Eksoribonukleaasid Erinevalt eukarüootidest on bakteritel kirjeldatud ainult 3' 5' suunas mRNA-d lagundavaid eksoribonukleaase. Põhilised mRNA-d degradeerivad eksoribonukleaasid on polünukleotiidi fosforülaas ja RNaas II. Juhul, kui degradatsiooni käigus ei tule ette ületamatuid sekundaarstruktuure, jäävad algsetest mRNA molekulidest järele ainult lühikesed, 10 20 nt-pikkused oligonukleotiidid molekulide 5' otstest. Tekkinud oligod degradeerib RNaas I. Paljudel mRNA-del on 3' otsas juuksenõelastruktuur, mis on mRNA-d stabiliseeriva toimega. Arvatakse, et see juuksenõelastruktuur ei pruugi alati sugugi olla transkriptsiooni terminaator, vaid hoopis pikema transkripti 3' 5' suunas toimunud degradatsiooni produkt. mRNA 3' otsas moodustunud juuksenõelastruktuuride stabiliseeriva toime uurimine in vivo ja in vitro katsetes on andnud vastuolulisi tulemusi. In vitro tingimustes on mRNA 3' otsas asuva
ahelalt (nagu ka mtDNA). cpDNA translatsioon sarnane prokarüoodile: Initsiatsioon Met-tRNA; Kloroplasti spetsiifilised IF, EF ja RF. Geneetiline kood universaalne. mtDNA ja cpDNA pärilikkuse erinevused Mendeli seaduspärasustest: Tüüpilisi mendeli suhteid ei ole, sest ei toimu lahknemist meioosis. Ristamised näitavad vaid ühe vanema poolt saadud tunnuseid, sest tsütoplasma tuleb emalt. Isapoolset lekkimist esineb väga harva, sest on olemas ka mehhanism, mis degradeerib isapoolse mtDNA/cpDNA kui see esineb. Juhud kui tsütoplasmaatiline pärilikkus on segatud: Heteroplasmia isa mitokondreid 1/10000 ema M kohta. Põhjus viljastumise momendil spermatosoidi mitokondri sattumine munarakku. Sel juhul ema ja isa mtDNA rekombineeruvad. Isapoolne segunemine küllalt tavaline paljasseemnetaimede kloroplastide korral. Pärilikkuse molekulaarne alus Pärilikkuse aine peab olema: Stabiilne informatsiooni hoidja; Võimeline paljunema, tagama
haigusega lapsed (reumaatiline palavik, glomerulonefriit). Esineb aastaringselt, aga… Farüngiit ja seonduv reumaatiline palavik, glomerulonefriit on sagedasem külmadel kuudel, püodermia ja seonduv glomerulonefriit soojadel kuudel. Virulentsus. • Antifagotsütaarne kihn. • Epiteeliga seonduv lipoteihhoiinhape. • M-proteiin käitub adhesiinina, vahendab internalisatsiooni peremehe rakkudesse, on antifagotsütaarne, degradeerib C3b. • M-laadsed proteiinid seovad IgM, IgG, on antifagotsütaarne. • F-proteiin vahendab internalisatsiooni ja kinnitumist epiteelile. • Pürogeensed eksotoksiinid – pürogeensus, võimendavad hilistüüpi ülitundlikkust ja vastuvõtlikkust endotoksiinile, tsütotoksilisust, T-rakkude mittespetsiifilist mitogeensust, B-rakkude funktsiooni immuunsupressiooni, sarlakilööve.
tmRNA võimaldab jätkata mRNA transleerimist teiste ribosoomide poolt. Kui üks stopib, siis teised jäävad ka seisma kokkuvõttes oleks hulk poolikuid valke. Stoppavasse ribosoomi seotakse tmRNa, vabastatakse mRNAlt ja ülejäänud saavad järkata. Valgud, mis natiivset str ei säilita või translatsiooniviga, kuumashokk, toksiliste kemikaalidega kokkupuude, valgud võivad minna degradatsiooni. Lon proteaas Koosneb 7 subühikust, on ringikujuline. Degradeerib nii ebanormaalseid valke kui ka spetsiifilisi regulaatorvalke (SulA rakutsükli regulaator). Eelistab degradeerida kas osaliselt või täielikult denatureerunud valke. Lon proteaas on ATP-sõltuv seriini endoproteaas. SulA - vajatakse rakus ainult ajutiselt. SulA indutseeritakse SOS vastusena. See valk inhibeerib septumi moodustumise raku jagunemisel. Kui SulA-d rakus ei degradeerita, moodustuvad pikad rakkude filamendid ning rakud surevad.
Interferoonid aktiveerivad hulk geene, millest 2 on viirusvastase aktiivsusega: Geen, mis kodeerib proteiini kinaasi, mis inhibeerib eIF-2 fosforüülimist. See eIF-2 on valgu translatsiooni initsiatsiooni faktor, st selle mehhanismiga pärsitakse valgutranslatsiooni; Geen, mis kodeerib 2’,5’-oligoadenülaadi süntetaasi, mis aktiveerib latentset endonukleaasi, mis omakorda degradeerib RNA-d. IFN-gamma ja IFN-alfa/beeta stimuleerivad MHC I ja II klassi molekulide suurenenud produktsiooni ning mõlemad need interferoonid on võimelised aktiveerima makrofaaage ja NK rakke. IFN-gamma’l ei ole mitte ainult viirusinfektsioonide vastase immuunsuse roll, tal on ka hulk teisi funktsioone. Nimelt, Indutseerib (koos TNF-alfa ja IL-1ga) põletikuregioonides mõningaid endoteeli adhesioonimolekule, nimelt ICAM-1 ja VCAM-1.
annaabi.ee 
