ülesandmine olümpiamängudeks võib toimuda Venemaa Olümpiakomitee kaudu, kuna Eesti Vabariik ei ole ROK-i liige. Johannes Villemsoni juhtimisel asuti otsima muid võimalusi. Ühendusse astuti Eesti tolleaegse saadikuga Londonis, "Kalevi" seltsi liikme Ants Piibuga, kes omakorda saatis kirja Belgia OK-le, et taotleda eestlaste osavõttu olümpiamängudest. Sealne olümpiakomitee andis meie taotluse edasi ROK-i presidendile Pierre de Coubertinile. Pariisis oleva kalevlase, Eesti saadiku Karl Robert Pusta ja P. de Coubertini läbirääkimiste tulemustest informeeris ROK-i president belglasi, kes teatasid ametlikult, et Eesti soov on rahuldatud, kuid tuleb luua sporditegevust juhtiv keskne organisatsioon. Võistkonna esindajad olid Ado Anderkopp, Leopold Tõnson, William Fiskar, K. Metti. kergejõustiklased: Jüri Lossman (maraton), Aleksander Klumberg (odavise, viie- ja
Hakati võistlema maadluses, viievõistluses ja rusikavõistluses. Hiljem lisandusid võiduajamised kaarikutel, ratsutamine ja jooks täies lahinguvarustuses, nn. Kilbijooks. Esialgu kestsid mängud vaid ühe päeva. Seoses võistlusalade arvu kasvuga pikenesid mängud kolmele, hiljem koguni viiele päevale. Olümpiamängude traditsioon seiskus pooleteiseks aastatuhandeks ning taaselustus alles 1896.aastal tänu prantsuse pedagoogile ja ajaloolasele Pierre de Coubertinile. Tundes hästi Vana-Kreeka ajalugu ja uurides Olümpias 1875.-1881. a. teostatud väljakaevamiste materjale, jõudis Coubertin veendumusele, et muistsed olümpimängud on vaja suurte rahvusvaheliste spordivõistlustena elustada. Ta mõistis, et sport aitab kaasa rahu kindlustamisele, aitab maailma noorsool elada sõpruses ja vastastikuses lugupidamises. 1894. aastal toimus Prantsusmaal Coubertini poolt kokkukutsutud olümpiakongress.
19.sajandi keskpaiku Inglismaal ja Kreekas. Ajavahemikus 18591889 korraldati Ateenas antiikolümpiamängude eeskujul mitu korda Zappase mänge. Neist võistlustest võtsid osa ainult kreeka sportlased. 19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress. Kongress toimus Pariisis 16.24. juunil 1894. Seda nimetetakse tagantjärele I olümpiakongressiks. Riikidest olid ametlikult kohal Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Venemaa, Rootsi, USA, Suurbritannia, Hispaania ja Belgia. Põhiettekandega esines Pierre de Coubertin. Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks uuesti korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava
panhellenistlikke spordipidustusi, kuid nende heaks ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks ei jätkunud raha. Neist võistlustest võtsid osa ainult kreeka sportalsed. 19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress. Tõhusa ettevalmistuse tulemusena sai kongress teoks 1894. aasta juunis Pariisis. Osa võtsid 12 riigi (Prantsusmaa, Argentiina, Belgia, Gröönimaa, Itaalia, Kreeka, Rootsi, Suurbritannia, Ungari, USA, Uus-Meremaa ja Venemaa) esindajad. Põhiettekanne oli P. De Coubertinilt. Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks uuesti korraldama olümpiamänge
Olümpiamängude ajalugu Olümpiamängude elustamise idee pärineb Prantsusmaalt. Suur huvi seda teoks teha tekkis 19. sajandi keskpaiku Inglismaal ja Kreekas. 19. sajandi lõpul soodustas riikide majandus- ja kultuurisidemete areng rahvusvaheliste spordiföderatsioonide asutamist. Hakati pidama spordivõistlusi, milles osales eri riikide sportlasi. 1889. aastal tegi Prantsusmaa haridusministeerium prantsuse pedagoogile parun Pierre de Coubertinile ülesandeks korraldada aktuaalsete kehalise kasvatuse probleemide arutamiseks rahvusvaheline kongress. Kongress toimus Pariisis 16.24. juunil 1894. Seda nimetetakse tagantjärele I olümpiakongressiks. Põhiettekandega esines Pierre de Coubertin. Ta tegi ettepaneku hakata rahvusvahelise spordielu edendamiseks korraldama olümpiamänge ja esitas nende elustamise kava. Kongressist osavõtjad kiitsid tema ettepaneku heaks ja otsustasid pidada esimesed nüüdisaja olümpiamängud 1896
annaabi.ee 
