Raske on aga lahti seletada, mida tähendab 'vastavus tegelikkusega'. Väide (otsustus) on mõte ning tegelikkus on näiteks mingi fakt. Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune kui poldi ja mutri vastavus? Kui vastata, et siin polegi midagi seletada - me lihtsalt oskame seda vastavust kindlaks teha, siis tekiks omakorda näiteks küsimus: kuidas me teeme kindlaks mineviku kohta käiva väite tõesuse? Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas
Väide on tõene, kui ta annab kasulikke tagajärgi, tõde pole midagi muud kui kasulikkus. Selline vaade tähendab aga juba üsna kaugele minemist intuitiivsest tõemõistest kui millestki objektiivsest, sest kasulikkus ei sõltu mitte ainult konkreetsest inimesest, vaid ka kohast, ajahetkest ja eesmärgist. Tõde on see, mis osutub heaks uskumuste valdkonnas (James) Kolmas tõekäsitus- nn koherentsiteooria (ld cohaerentia `sisemine seos`) järgi on mingi väide tõene, kui ta on kooskõlas mingi süsteemi teiste tunnustatud väidetega 1. Nõnda defineerituna ei ole vastavus faktidele enam kriteeriumiks, samuti pole sel juhul mõttekas rääkida absoluutsest tõest- tõde on n-ö teooria-relatiivne. Koherentsiteooriat on pooldanud ka kaasaegne filosoof Davidson Nende kahe teooria ühisjooneks on loobumine klassikalisest raskusi tekitavast definitsioonist,
Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust. Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendabvasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas
MIS ON FI... 4.Mis on tõe koherentsusteooria ja kuidas seda kritiseerida? 1.Mida võib silmas pidada sõnaga ,,filosoofia"? Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene Filosoofia sõna: kr.k. phileo- armastan ja sophia- tarkus. Sõna "Filosoofia" esmakasutus ei väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas ole selge. Arvatakse, et 5-4. saj. e.m.a. kasutas Herodotos seda oma töödes. Ka Pythagoras ja olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti
fakte (millega saaksid need vastavuses olla). Vastavusteooria ei suuda ära seletada moraalitõdede olemasolu). 2)Aprioorsed tõed: Aprioorsete (st kogemisest sõltumatute, kogemuste eelsete) tõdede probleem. nt 2+3=5 on tõene, ent milles seisneb siis vastavus tegelikkusega? Mis on maailmas, mis teeb tõeseks, et 2+3=5? 5. Milles seisneb tõe koherentsusteooria? Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide, mis on kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite
nõrgendavad teistes ruumipunktides. Valguse interferentsi nähtust uuris ja andis seletuse prantsuse füüsik Augustin Jean Fresnel (frenel ) ( 1788 - 1827 ) ning tõestas, et valgus on ristlainetus. Et interfereeruda saavad ainult koherentsete laineallikate tekitatud lained, töötas Fresnel kõigepealt välja koherentsete valgusallikate saamise viisi. Koherentsus ( ladina keelest - cohaerentia seostatus, seos ) on võnkeprotsesside (lainete) ajaline kooskõlastatus, mida iseloomustab nende faaside muutumatus. Kahe erineva allika poolt kiiratud valgus üldiselt ei interfereeru. Järelikult pole need valgusallikad koherentsed. Valguse tekkimine on seotud aatomis toimuvate protsessidega. Valgusallikat kujutleme koosnevat tohutust hulgast punktvalgusallikatest, mis kiirgavad üksteisest sõltumata. Koherentsed saavad olla ainult ühe ja sama
annaabi.ee 
