Laikudena kasvavad ka kõrkjad (Scirpus lacustris). Samuti esineb ka ahtalehine Hundinui(Typha angustiifolia) ja kollane Vesikupp (Nuphar luteum). Mudasel liivsavil 0,5-1m sügavusel leidub ka Kaelus-penikeel(Potamogeton perfoliatus)ning piiratud alal esineb omapärane kammpenikeele ja haneheina.Haneheinale iseloomulik, merepõhjal roomav,sõlmekohtadest juurduv vars puudub.Taime varred on õrnad ning peenikesed. Kohati massiliselt on levinud niitjas rohevetikas(cladophora glomerata) mis katab teisi taimi.Rohevetikas kinnitub vähestele põhjal olevatele kividele võib esineda ka lahtiselt põhjal või tõusta vee pinnale laikudena. Idapool esineb harvemini rohevetikas (Cladophora rupestris) ja pruunvetikas (Pseudolithoderma subextensum) Läänepiiril Kare Mändvetikas(Chara aspera) Lahe lääneosas esineb punavetikad(Furcellaria fastigiata,Polysiphonia nigrescens, Ceramium tenuicorne) · E.Kumari. 1985
taimedega e. taimedega kaasaegses käsitluses. Varuaineks enamasti tärklis. Rakukesta seesmine kiht tselluloosist, välimine pektiinainest. Tallus mõni μm kuni mõnikümmend cm, kuju väga varieeruv. Koloniaalseid, üherakulisi, hulkrakseid (niidid, plaadid, torud). 8000-20000 liiki (olenevalt taksonoomia printsiipidest Enamik perekondi magevees, vähem madalamas merevees, osa ka tüvedel jne. Niiskes õhukeskkonnas. Suurtest niitrohevetikatest on meie vetes tähtsamad Cladophora, Spirogyra, Zygnema, Ulothrix (vesijuus), Oedogonium, Mougeotia, riimvees Enteromorpha intestinalis. Kõikvõimalikud paljunemisviisid: pooldumine, talluse jagunemine, zoospooride teke, gametangiumide teke. Paljunemisrakud 2 või 4 viburiga. Enamasti vegetatiivses olekus haploidsed. Silmaga nähtav tallus esineb tavaliselt suvekuudel, ebasoodsal aastaajal sügoodina, zoospoori või akineedina. 11. Mändvetiktaimed – üldiseloomustus, ehituse eripära võrreldes teiste
Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Samblik Lobaria pulmonaria, harilik kopsusamblik Kirjeldus: Tallus on lehtjas, läbimõõt kuni 30 cm, oliivroheline kuni pruun, hõlmad lapikud. Kergesti äratuntav kopsukudet meenutava roidelis-lohkliku talluse ülapoole järgi. Elupaik: lehtmetsad, segametsad Ohutegurid: metsamajanduslik tegevus, keskkonnamürgid, õhusaaste, hapestumine Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Vetikas Cladophora aegagropila, järvepall Kirjeldus: Pallikujuline sametise pinnaga vetikas. Elupaik: eutroofsed e rohketoitelised järved Ohutegurid: veekogude ohustamine, veekogude muutmine (õgvendamine, süvendamine, veetaseme muutmised), veekogude eutrofeerumine Ohustatuse kategooria: haruldased Sammal Paludella squarrosa, soosammal Kirjeldus: Kõrgus oleneb alumise otsa lagunemise kiirusest, on 5...15 (20) cm. Värvus puhas- kuni kollakasroheline, alusel pruunikas
Cryptomonas Rhodomonas - Cryptophyceae e krüptomonaadid eneelvetikad Peridinium Dinophysis Prorocentrum Scrippsiella Peridiniella Alexandrium - Dinophyta e dinoflagellaadid e vaguviburvetikad 8 Euglena Eutreptiella Eutreptia Phacus Trachelomonas - Euglenophyta e eugleniidid e silmviburlased Clamydomonas Volvox Chlorella Scenedesmus Pediastrum Monoraphidium Coelastrum Cladophora - Chlorophyta e klorofüüdid e rohevetikad Oedogonium Cosmarium Closterium Staurastrum Micrasterias - Chlorophyta e klorofüüdid e rohevetikad Ökoloogia Abüssaal on: () Järve anaeroobne põhjakiht; () õõnsus eugleniidede rakupinnal, kust väljuvad viburid; () ookeani kaldaäärne piirkond; (x) ookeani põhi sügavamal kui 4000 m; () ränivetikate spetsiifiline koloonia tüüp Hutchinson'i planktoni paradoks: (x) vastuolu planktilise keskkonna näilise homogeensuse ja
Esialgsetele tulemustele tuginedes julgeti väita , et kolm fütobentose rühma: pruun-, puna-, ja rohevetikad on üksteisest, liivast ja sügavast veest eristatavad suure spektraalse lahutusega sensoritega ning tuvastatavad ligikaudu uuritud liikide maksimaalse kasvusügavuseni. Suure ruumilise lahutusega satelliitidega ei ole optiliselt võimalik eristada pruunvetikaid punavetikatest kuna nende satelliitide spektraalne lahutus seda ei võimalda. Näiteks katab rohevetikas Cladophora glomerata merepõhja ühtlase kihina, samas kui põisadru või meriheinaga kaetud alad on satelliidipiltidel „kirjud”. Samuti on piltidel kasutatavad sellised meetodid nagu „contextual editing” ehk võttes ette arvesse, millised vetikarühmad millistel sügavustel tavaliselt kasvavad on võimalik saada täpsemaid fütobentose kaarte. Nendes piirkondades, kus on olemas in situ mõõtmiste tulemusi, saab aga pildi statistika põhjal hinnata uuritud
vetikate kui soontaimede fotosünteesiks. Toiteahelad põhinevad allohtoonsel (juurde toodaval) materjalil. Üleujutuste ajal rikastavad jõed üleujutatavaid alasid biogeenidega, tõstes nende viljakust, pakuvad elupaiku näit. amfiibidele. Päikesele avatud kärestike kivid on sageli kaetud makrovetikate ja sammaldega, mis on seal peamised primaarprodutsendid. Eesti jõgede kividel kasvavad sagedamini sammaldest vesisammal Fontinalis ja tömpkaanik Amblystegium ning vetikatest Cladophora, Vaucheria, Batrachospermum. Kärestike vahel olevad alad (pools), mis pindalalt ületavad mitmekordselt kärestike pindala, on asustatud soontaimedega. Harva on kogu jõesäng taimedega kaetud. 15 Jõgedes on taimestik koondunud kalda lähedale, sügavamal on takistuseks liiga kiire vool, aga ka vee vähene läbipaistvus. Samuti võivad väiksemate jõgede kaldail kasvavad puud ja võsa varjutada täielikult veepeegli
annaabi.ee 
