Christaller on ilmselt lähtunud varasemate saksa ruumökonoomikute ja mõnede inglise geograafide oletustest ja vihjetest, kuid need välja arendanud majandusteaduslikult ja matemaatiliselt võrdlemisi hästi põhjendatud ruumikorralduse teooriaks, nn. keskuskohtade teooriaks. August Losch (1906-1945) tegeles enamvähem samade küsimustega ja esitas 1938. aastal i1munud teoses "Majanduse ruumiline korraldus" konkureeriva teooria. Christalleri ja Loschi teooriad langevad põhijoontes kokku. Regionalistika valjakujunemine. Praegusaegse geograafia tähtsaim rakendusvaldkond - regionalistika - tekkis USA-s ja kaugel väljaspool geograafiat, nimelt mitme valjapaistva arhitekti algatusel aastatel kohe parast Esimest maailmasõda. 1923. aastal asutati Ameerika Regionaalplaneerimse Assotsiatsiooni (RPAA - Regional Planning Association of America). Selle
Eestis on 4 seda mudelit võimalik kasutada ntks Ida-Virumaal. Linnade suuruse jagunemist rahvaarvu järgi selgitas 1949aastal Ameeriklane G.K Zipf. Selle järgi on iga linna rahvaarv ja positsioon võrreldes teiste linnadega standartselt lineaarne. Pi=P1/Ri Pi-linna rahvaarv, P1-kõige suurema linna rahvaarv, Ri-linna positsioon suuruse järgi teiste linnade hulgas. Seda mudelit tõlgendatakse primaarse linnamõiste kaudu. Walter Christalleri uurimuse eesmärgiks oli selgitada kuidas riikide asustus areneb ruumiliselt ning kuidas eri suurusega linnad üksteise suhtes paiknevad. Ta nägi seost linna asukoha ja suuruse ning linnaelanike tarbimiskäitumise vahel. Tema järgi eksisteerib ühiskonnas seaduspärane ruumiline muster, mis tuleneb konkurentsist ja kasumi taotlemisest. Tema eeldused: inimeste sooviks on osta vajalikud asjad võimalikult elukoha lähedalt ja
Keskkonnadeterminismi teooria oli kaua populaarne, kuid 1960. aastatel hakati inimgeograafiale teaduslikult lähenema. Inimkäitumisele hakati otsima universaalseid põhjendusi ja seaduseid. Inimese vaba valiku võimalikkus tuli taas päevakorda ning inimesed lakkasid olemast vaid punktid kaardil. Eeldati, et kõik inimesed lähtuvad oma käitumises ühesugustest üldistest seadustest. Seda üldist seaduspärastust hakatigi otsima. Tulemusteks olid Christalleri paigutushierarhia mudel, Alonso maakasutusmudel ja Weberi tööstushoonete paigutumise mudel. Seega üritasid tolle ajastu inimgeograafid selgitada, mingist seaduspärasusest lähtuvalt, ruumijaotust inimeste vahel. Lisaks eelpool mainitud mudelitele tekkis ka nn. gravitatsioonimudel. See mudel kogus suurt populaarsust. Inimgeograafid kasutasid gravitatsioonimudelit kahe või enama keskuse liikuvusmustrite seletamiseks. Mudeli järgi saame hinnanguliselt määrata kahe regiooni
inimese majanduslikult ratsionaalne käitumine, turu täielikult vaba areng ja lineaarne kaugus kõige olulisema tegurina funktsioonide paiknemisel. Üksiku indiviidi võimalused mõjutada turumajandust on väikesed. Turumajandus on isereguleeriv süsteem, kuhu riik ei peaks sekkuma. Thüneni mudel – selgitab erinevate toodete paigutumist ning maa majanduslikku väärtust. Alonso mudel – kujutab maa majanduslikult optimaalset kasutamist linnas. Christalleri linnasüsteemi mudel – linnalised keskuskohad paigutunud hierarhiliselt nende suuruse ja funktsioonide järgi. Linnamajanduse teooriate üldisteks probleemideks olid neoklassikalise majanduse lähtekohad. Nende hulgas idee vabast turust ja konkursist ilma avaliku sektori sekkumiseta. Lisaks peaksid inimesed käituma ratsionaalselt ja neil peaks olema täielik info erinevate linnade ja linnaosade kohta. 1C. Biheiviorism ja linnageograafia (lk 109-116)
See kergitas muidugi küsimuse regiooniteaduse ja senise majandusgeograafia vahekorrast. uus arusaamine regioonist. Regiooniteadus pidi kasutama uut arusaamist regioonist, mille lsard välja arendas. Tema järgi on regioon suhetep6imik, mis katab teatavat ruumiosa ja s6ltub selle ruumiosa omadustest. Seda tüüpi regiooni hakati hiljem nimetama funktsionaalregiooniks. Ähmaselt kujutati seda ette juba ammu enne Isardit, näiteks Fawcetti ja Christalleri toodes, kuid alles Isardil omandas funktsionaalregiooni m6iste n6utava selguse ja täpsuse. T6si, Isard käsitles ainult majanduslikke funktsionaalregioone. Regiooniteaduse meetodid. Isard töötas valja ka regiooniteaduse meetodid. P6hilisena nagi ta Wassili Leontjeffi rajatud input-output analüüsi meetodit, mis praeguseks on arenenud rahvuslikuks või regionaalseks arvepidamiseks. Kui meetodit rakendada tervele
tootmise tüübi ja intensiivsuse. Tuumikuks linn, siis järgneb piimandus ja selleks oluline/vajalik, siis viljapõllud, rohealad ja waste. Linna rendipindade erinevus (William Alonso) Saab rakendada globaalse juurdepääsupunktide (lennuväljade) suhtes; võrdle Heatrow ja Ülemiste rente. Linna südames on poed, ärialad. Neile järgneb tehaste vöönd ja siis elanike kodude vöönd. Weberi ettevõtete auskoha teooria: Ettevõtted paiknevad nii, et nende kulutused oleks minimaalsed. Christalleri keskuskohtade teooria: Keskuskohtade teooria püüab näidata, kuidas asulad paiknevad teineteise suhtes, kui suure ulatusega turgu suudab keskuskoht kontrollida ning miks konkreetsed keskuskohad toimivad külade, alevike või linnadena. Asula peamiseks eesmärgiks on pakkuda tooteid ja teenuseid ümbritsevale alale. Selliseid linnu võib nimetada keskuskohtadeks. Asulad, mis pakuvad rohkem tooteid ja teenuseid suuremas ulatuses, on kõrgema taseme keskuskohad. Madalama
annaabi.ee 
