· ,,Soledades" poeem Francisco de Quevedo (1580-1645) · kirjutas kelmiromaani ,,Historia de Buscón, llamado don Pablos" 1626 : kelm don Pablose elukäik ja fantastiliste nägemuste tsükkel ,,Sueños" · Tema proosas domineerib grotesk ja satiir · Pole mitte ühes plaanis luule vaid on erinevad tasandid · Suur osa on satiiriline luule · Quevedot mõjutas stoitsism antiigist, tõlkis Epiktotese filosoofilisi töid hisp. keelde. · Cervantesele avaldas samuti muljet, kuigi Cervantes oli juba vana ja Quevedo veel noor, kuid Quevedo oli juba noorelt andekas. Tuntuim Quevedo luuletus: Cerrar podrá mis ojos la postrera/sombra · Armastus läheb edasi teistpoolsusesse ja elab seal edasi. 18 & 19 saj · 18. saj jooksul Hisp kaob Euroopa kirjandusest · Felipe V, Bourbonide dünastia mõjud Prantsusmaalt · Hispaania on ääremail, matkib Prantsusmaad, mõtteloidus, terve sajand ei toimu midagi tõsist
elusfäär: kupeldajad, prostituudid, kelmid ja seiklejad; mõned meenutavad Boccaccio novellide atmosfääri. Suhted abielu "sees" ja "väljaspool" moodustavad temaatilise keskme. Tsüklisse "Kaheksa intermeediumi" kuuluvad järgmised: "Lahutuskohtunik", "Leskmehest kupeldaja, nimega Trampago, "Alkaldivalimine Daganzos", "Hoolas vaht" , "Valebiskaialane" , "Imemaal", "Salamanca koobas" ja "Armukade vanamees" . . Väljaspool "Kaheksat intermeediumi" on Cervantesele omistatavatest lühinäidenditest kõnekoomika ja vaimuterava dialoogi oivaliseks näiteks "Lobisejad" . Inimveidruste ja terav meelsuste kirev loetelu on intermeedium "Hädaliste hospidal" ."Sevilla vangla", mille puhul võib mõistagi otsida autobiograafilisi taustu, kujutab poomissurma eelset piirsituatsiooni, jättes õnnelikugi lahenduse külge "musta huumori" varju. Novellid Cervantese novelle oli ühtekokku 12: "Inglismaa hispaanlanna", "Kaks neidu",
Cervantese loomingus kohtab tihtipeale satiiriliskriitilisi vihjeid mitmesugustele ekstsessidele ühiskondlikus elus; ent need on hoolikalt varjatud, üksnes põgusalt aimatavad iroonia, mille sünnitab ortodokssete ideede näilikult tõsimeelne rõhutamine. Ka "Salamanca koopas" varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda inkvisitsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult jälitasid mis tahes nõidu ja maage. Väljaspool "Kaheksat intermeediumi" on Cervantesele omistatavatest lühinäidenditest kõnekoomika ja vaimuterava dialoogi oivaliseks näiteks "Lobisejad" . Inimveidruste ja terav meelsuste kirev loetelu on intermeedium "Hädaliste hospidal" , meenutades varasemaid Erasmuse ja Rabelais' ning hilisemaid Quevedo satiire. "Sevilla vangla", mille puhul võib mõistagi otsida autobiograafilisi taustu, kujutab poomissurma eelset piirsituatsiooni, jättes õnnelikugi lahenduse külge "musta huumori" varju.
pealik, kes küsitleb poisse. Sotsiaalset olu vaadatakse väga lähedalt. Laad, mis on 19.saj teisel poolel nimetatud naturalismiks. Siis oli teaduses suur hüpe; Zola - ekperimentaalromaan kiretu ühiskonna lahkamine, ei avalda tundeid. Olustikulis-seikluslik jutustus, millesse kuulub 2 jutustust. Armastusteemat peaaegu ei ole, või kui on, siis teises tähenduses. Raamjutustus. "Petlik abielu" ja "Koerte kõnelus". Jutustus jutsustuses metanarratiiv. Cervantesele meeldis ühe jutustuse tasandilt minna üle teisele. "Petlik abielu" vestlevad omavahel ülikooli lõpetanud ja lipnik e alamkorravalvur (sõjaväelane). Olustik ja seiklus koos. Lipnik räägib oma "armastuseloo", mis ei ole väga selline nagu tüüpilises rüütlikomaanis. Ta oli kohtunud daami, kes kutsus teda enda koju, kuid üles ärgatest ta märkab, et naine on kadunud, raha läinud ja süüfilis. Satub haiglasse ning ei tea kas haiguse mõjul, ta
huumorist puudub igasugune meelekibedus. Teos on ülesehitatud proportsioonitundega. Fieldingit loeti veel 19.sajandi keskel agaralt. Ta kasutab oma kangelaste loo jutustamiseks hästi keerukat süzeed. Tuleb ette igasuguseid seiklusi, mis teevad teose põnevaks. Sellisel teosel on mitu liini ja teda seob tervikuks reis. Ja see ei ole merereis, vaid reis mööda Inglismaad. Topograafilise romaani alge. Fielding on see, kes otseselt osutab Cervantesele ja tema kaudu ka laiemas plaani kelmiromaanile. Fielding on võtnud Cervantesi ,,Don Quiote" põhitooni omaks ja kasutanud seda omal viisil. Mõtteplaanis on selle romaani põhisisuks pahempidi pööratud romaan. Pakutakse välja 2 noormeest, kes on seatud ümberpööratud suhtesse. Eesti kirjandusest saame tuua näite sama asja kohta Oskar Lutsu (Toots ja Kiir). 2 vastandlikku tegelast. Lähevad mööda maad rändama. Fieldingi põhiteeme on vastuolu tegeliku ja näiva vahel
annaabi.ee 
