Carmen arvustus/kokkuvõte (0)

“Carmen” tähelepanekuid Viini Rahvusooperist lähtuvalt Helilooja   Georges   Bizet'   ooper   "Carmen"   valmis   1875.   aastal   ning   põhineb   Merimee samanimelisel   novellil,   mis   räägib     loo   armastusest,   armukadedusest,   valedest   valikutest, vabadusest   jne.  Ooperit   esitas   esimest   korda   Opéra-Comique   Pariisis   3.   märtsil   1875,   kus konventsioonide rikkumine šokeeris publikut. Seega algul tehti seda palju maha ning ei nähtud teose   tõelist   potentsiaali.   “Carmen”   sai   kuulsaks   alles   peale   Bizet’   surma.   Mina   vaatasin etendust, mis esitati 6. veebruaril 2020 Viini Rahvusooperis. Dirigeeris Andris Nelsons, lavastas Franco   Zeffirelli,   solistidena   esinesid   Nadia   Krasteva,   Massimo   Giordano,   Ildebrando D'Arcangelo, Anna Netrebko. Orkester: Viini Riigiooperi orkester, koor: Viini Riigiooperi koor, Viini Riigiooperi lastekoor, tantsib: Viini riigiballett. Bizet Carmeni muusikalised teosed  on alati olnud ühed minu lemmikuid. Enim armastan ma Habanerat, võibolla seetõttu, et see oli üks esimesi teoseid, millega klaveril esinesin. Kuigi olin vaid kaheksa aastane, läks teos mulle kuidagi väga hinge. Kui klaveriõpetaja mulle esimest korda nooti näitas ning Carmenit veidi lähemalt tutvustas olin kohe kindel, et tahan seda ooperit kunagi ka teatris näha. Mulle meeldis nooremana muusika kõrvalt ka näitlemisega tegeleda ning pikka aega oli mu suurimaks unistuseks ühel päeval ka ise suurel laval Carmenit etendada. Lisaks sellele Carmeni esitlusele olen varem näinud ka Eestis (Vanemuises) ning ühes Tšehhi teatris etendatud Carmenit. Pean tõdema, et nende kogemuste poolest tundub välismaa ooper olevat   paremini   konstrueeritud.   Vanemuises   nähtud   lavastus   jäi   kuidagi   poolikuks   ning   ei tekkinud   terviklikkuse   tunnet.   Kuid   kostüümid   ja   lavakujundus   jäid   jällegi   välismaisetel etendustel Eesti omadele alla. Mis muusika ja selle esitamisesse puutub, siis Tšehhis nähtud lavastus oli minu jaoks kõige meeldejäävam. Lõpustseen, kus Jose vaidleb Carmeniga ning on täielikus ahastuses, kurbuse ja viha segu, lõpuks naise tapab. Kahjuks ei mäleta ma näitleja nime, kuid mees, kes mängis Jose’d, suutis suurepäraselt edasi anda endas keevat ahastust ning see suutis ka pisara silma tuua. Mulle tundub, et Viini Rahvusooperi lavastuses suutis orkester teha suurepärase töö. Dünaamika muutused andsid hästi edasi meeleolu muutuseid ning ärevust oli mingil määral pidevalt tunda.


Minu arvates peitub Carmeni  edulugu selles, et loo käiku on huvitav jälgida,  ning helilooja Georges   Bizet   on   tõesti   suutnud   muusikateostega   imet   luua.   Muusika   on   kaasahaarav, emotsioonikas   ja   kirglik.   Lugu   Carmenist   on   traagiline,   mis   lisab   põnevust,   lõpus   on etteaimamatu pööre ning tegu pole tavapärase ja etteaimatava jutustusega, kus peategelane on näiteks kaunis neiu, kes leiab oma elu armastuse, miski ei võimalda neil koos olla, aga lõpuks laheneb  kõik. Carmeni on emotsioonide  poole pealt  realistlikum  ning karakteritele  on antud rohkem iseloomu, näiteks Carmeni isekus. Üldiselt   lavastus   meeldis,   aga   kui   võrrelda   varasema   kogemusega   jäi   paaris   asjas   vajaka. Orkester tegi head tööd, lauljad samuti, kuid mitte midagi väga erakordset. Bizet’ looming ise on suurepärane, kui seda oskuslikult esitada.