C-REAKTIIVSE VALGU MÄÄRAMINE Rühmatöö kliinilises keemias (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õenduse õppetool C-REAKTIIVSE VALGU MÄÄRAMINE Rühmatöö kliinilises keemias Juhendaja:  Tallinn 2017


SISUKORD
1. SITUATSIOON......................................................................................................................3 2. ANALÜÜTILISED FAASID.................................................................................................6 2.1 Preanalüütiline faas...........................................................................................................6 2.2 Analüütiline faas...............................................................................................................9 2.3 Postanalüütiline faas.........................................................................................................9


1. SITUATSIOON Õe   vastuvõtule   pöördub   66.   aastane   naisterahvas,   kes   kaebab   sümptomitena   palavikku, valusid rinnus, külmavärinaid ja 2 nädalat kestnud köha. Visuaalsel vaatlusel märkab õde, et patsiendi huuled ja küüned on sinaka tooniga. Anamneesi võttes selgub, et patsient suitsetab umbes pool pakki päevas ning alkoholi ja narkootikume ei tarvita. Kopsude auskulatsioonil on kuulda raginaid ning pulssoksümeetria näitab SpO2 92%. Õde kahtlustab  kopsupõletikku, mille tõttu määrab õde patsiendile diagnostikaks rindkere röntgenülesvõtte ja vereanalüüsid. 1.1 Kopsupõletikud Kopsupõletik   ehk   pneumoonia   on   kopsukoe   nakkuslikku   tekkega   põletik.   Pneumoonia jaotatakse: krupoosne kopsupõletik, koldeline kopsupõletik ja interstitsiaalne kopsupõletik. Pneumoonia tekitaja satub bronhogeenselt õhust ja ninaneelust kopsu. Harva vere kaudu või aspiratsiooni   teel.   Kopsupõletiku   tekkimist   soodustavad   külmetus,   immuunsüsteemi nõrgenemine,   suitsetamine   ja   ülepinge.   (Kundla   2003:   25)   Diagnoosimisel   kasutatakse anamneesi, kliinilist pilti, röntgenleidu ja vere analüüsi andmeid. (Ani jt 1996: 52) Ravi   on   komplekteeritud   ja   koosneb   antibakteriaalsest   ravist   (amoksitsillin,   penitsilliin), õigest režiimist, sümptomaatilistest ja tüsistusvastastest vahenditest. Režiim haiguse ägedas perioodis on peamiselt voodirežiim. Prognoos on haigetel enamjuhul hea, haige tervistub. Raskemad vormid võivad eluohtlikuks osutuda vanematel inimestel ja kaasuvate haiguste puhul. (Ani jt 1996: 54-55) Kliinilise kulu ning morfoloogilise  leiu põhjal jaguneb äge kopsupõletik  ehk pneumoonia kolmeks:   sagaraline   ehk   krupoosne   ehk   lobaarne   kopsupõletik,   koldeline   ehk bronhopneumoonia ja interstitsiaalne kopsupõletik. (Kundla 2003: 25) Sagaralise kopsupõletiku puhul algab haigus järsku külmavärinate ja kõrge temperatuuriga, mis   tõuseb   mõne   tunni   jooksul.   Patsiendil   on   üldiselt   halb   enesetunne-   nõrkus,   peavalu, higistamine. Esineb torkeid haigel küljel. Tekib ka köha, algul on see kuiv, kuid lõpuks tekib ka pruunikas röga. Südamelöögisagedus  suureneb ja võib langeda vererõhk. Veres esineb leukotsütoosi,   C-reaktiivse   valgu   tõus   seerumis.   Röntgenis   on   näha   sagara   homogeenset varjustust. Haigus võib vahel kulgeda  ka atüüpiliselt,  tavaliselt  kestab 4 nädalat.  (Meidla 2003: 26)


Koldelise   kopsupõletiku   puhul   algus   on   alaäge,   millele   eelneb   sageli   gripp   või   bronhiit. Temperatuuri tõus on mõõdukas, esineb ka nõrkust ja peavalu. Köha on kohe mädase rögaga. Auskulteerides esinevad märjad räginad. Veres mõõdukas leukotsütoos. Röntgenis on näha ebaselgelt   piirdunud   varjustuskoldeid   ühes   või   mõlemas   ala-või   kesksagaras.   Kulgeb lühemalt, umbes 2-4 nädalat, kuid võib olla ka atüüpiline. (Meidla 2003: 26-27) Interstitsiaalse kopsupõletiku puhul on kliiniline pilt atüüpiline. Haigel esineb tugev nõrkus ja halb enesetunne, kuid kehatemperatuur ei pruugi olla kõrge. Füüsikaliseid leide vähe ning veres ei pruugi muutsi olla. Röntgenis väätjas varjustus. (Meidla 2003: 27) 1.2 C-reaktiivne valk C-reaktiivne valk (C-reactive protein, CRP) sünteesitakse maksas. Nimetuse on ta saanud omadusest siduda mõnede pneumokokkide kihnu C-polüsahhariide. CRP on nn ägeda faasi valk, mille produktsioon suureneb põletikureaktsiooni puhul suhteliselt kiiresti (6–12 tunni jooksul)   ja   väljendunult.   CRP   on   mittespetsiifilise   põletikureaktsiooni   komponent.   Ta seondub   mikroorganismide   membraanidega   või   kahjustatud   keharakkudega   ja   aktiveerib seeläbi   komplemendisüsteemi   klassikalise   tee.   Komplemendisüsteemi   aktivatsioon   viib seondunud struktuuride hävitamiseni. CRP seondub ka immuunglobuliinide Fc-fragmentidega ja aktiveerib trombotsüüte. (Kallion). C-reaktiivse valgu määramise näidustused:  põletiku ja nakkushaiguslike seisundite skriining, diagnoosimine ja seire  varane   põletikuliste   ja   infektsioossete   tüsistuste   diagnoosimine   intensiivravi patsientidel,   neonatoloogias,   kasvajavastast   ravi   saanud   või transplantatsioonipatsientidel, operatsioonijärgselt  ravivaste seire (antibiootikumidele)  abiuuring ebaselgelt kiirenenud ESR korral  viiruslike ja bakteriaalsete põletike diferentsiaaldiagnostika  abiuuring kasvajate diagnostikas  kardiovaskulaarse riski täpsustamine keskmise (5–20%) kardiovaskulaarse üldriskiga patsientidel, kes on metaboolselt stabiilses seisundis ning kel ei ole infektsiooni ega muud ägedat haigust. (C-reaktiivne…). Tõlgendus:


CRP↑   koeisheemia, koenekroos, trauma, rasked põletused, operatsioonid, embolism  operatsioonijärgne   periood   (lõikuste   järel   suureneb   kontsentratsioon   2.–3.   päeval umbes  150 mg/l   ning tüsistusteta  kulu  korral  väheneb  algkontsentratsioonini  4.–6. päevaks)   sünnituse   korral   jääb   kontsentratsioon   alla   100   mg/l   ning   tüsistusteta   kulu   korral väheneb kiiresti  infektsioonid, põletikulised ja autoimmuunhaigused   kasvajad   (maliigsete   kopsukasvajate   mittespetsiifiline   marker,   leukeemia,   Burkitti lümfoom, rinnavähk, gastrointestinaaltrakti tuumorid, pankrease tuumorid jt)  transplantaadi äratõukereaktsioon  sclerosis multiplex, Guillaini-Barré sündroom   Segavad   tegurid:   emakasisesed   rasestumisvastased   vahendid,   ravimid   (suukaudsed kontratseptiivid). (C-reaktiivne…). CRP↓  pärast ravi – üldjuhul positiivne ravi vaste  maksapuudulikkus (sünteetilise funktsiooni langus)  Segavad   tegurid:   ravimid   (atenolool,   mittesteroidsed   põletikuvastased   vahendid, suukaudsed kontratseptiivid, salitsülaadid, steroidid). (C-reaktiivne…).


2. ANALÜÜTILISED FAASID Preanalüütiline faas – uuringueelsed protseduurid, mis ajaliselt algavad raviarsti tellimusest ja   hõlmavad   tellimuse   vormistamist,   patsiendi   ettevalmistamist,   proovimaterjali   kogumist, selle transporti laborisse ja liikumist laboris ning lõpevad, kui algab analüütiline uuring. Postanalüütiline faas – uuringujärgsed protseduurid sh. uuritud proovimaterjali säilitamine ja hävitamine. Proovimaterjal ehk proov - inimkehast algselt võetud osa või osade kogum. (Lellep 2009: 2) 2.1 Preanalüütiline faas Preanalüütilises faasis õde teeb patsiendile ülevaatuse ning kontrollib elutähtsaid näitajaid. Vastavalt patsiendi kaebustele ja elutähtsate näitajate kontrolli tulemustele tellib õde vajalikud laborianalüüsid. Kuna meie situatsioonis märkas õde visuaalsel vaatlusel, et patsiendi küüned ja   huuled   olid   sinaka   varjundiga   ning   kopsude   auskultatsioonil   oli   kuulda   raginaid   ja pulssoksümeetria  näitas  SpO292% siis pidas õde  vajalikuks  tellida  laborist  kliinilise  vere analüüs   ning   palub   patsiendil   järgmise   päeva   hommikul   tulla   tagasi   perearstikeskusesse vereanalüüsi andmiseks.  Õde informeerib  patsienti,  et analüüside  andmise  eelneval  päeval võib juua ja süüa nagu tavaliselt, kuid vältida tuleks kohvi tarbimist, suitsetamist ning alkoholi tarbimist ning peale kella 22 tuleks vajadusel juua vaid klaas vett. Analüüside andmise päeval soovitab õde vältida füüsilist pingutust. (Laboratoorsed analüüsid…) Õde kirjutab patsiendile saatekirja verekabinetti ning teeb tellimuse laborisse. Tellimuses on kirjas järgmised andmed:   Patsiendi   identifitseerimisandmed   (ees-   ja   perekonnanimi   või   patsiendi identifitseerimiskood raviasutuses).  Patsiendi sünniaeg ja sugu või isikukood.  Uuringut telliv asutus / osakond / kontakttelefon.  Uuringu tellija (ees- ja perekonnanimi, registreerimistunnistuse number).  Proovimaterjali tüüp ja selle anatoomiline päritolu.  Vajadusel kliiniline informatsioon (nt: diagnoos, ravimite kasutamine).


 Tellitavad uuringud.  Proovi võtmise kuupäev ja kellaaeg.  Proovi võtja (ees- ja perekonnanimi, registreerimistunnistuse number). (Lellep 2009: 3) Pastient tuleb järgmine päev tagasi ning on jälginud õe antud nõuandeid. Verekabinetti sisse   astudes   küsib   verevõtuõde   patsiendi   ees-   ja   perekonnanime,   et   identifitseerida patsient.   Peale   seda   võtab   õde   helerohelise   korgiga   katsuti   ning   markeerib   selle ribakoodiga jälgides, et nähtavale jääks katsuti etiketil etteantud täituvuspiir. Õde paneb valmis verevõtuks vajalikud vahendid, k.a integreeritud nõelahoidja koos Safety nõelaga. (Kesklabori proovivõtu… 7-13). Õde võtab vere jälgides järgmisis nõudeid:  Teostage antiseptika ja laske nahal kuivada.  Veeni punkteerimisel ärge hoidke zgutti peal kauem kui 2 minutit ja vältige jõulist rusikaga „pumpamist“.  Punkteerimiseks kasutage verevõtunõelu Gauge skaala numbreid vahemikus 21 - 22 G (19 G) - liiga peenike nõel suurendab hemolüüsi ohtu.   Hoidke nõelahoidjat katsutiga nii, et veri valguks allapoole mööda katsuti seina.  Oodake,   kuni   vaakumkatsuti   on   täitunud   etteantud   piirini   (eriti   kriitiline hüübimisuuringute korral!).  Kui   vaakumkatsuti   ei   täitu   etteantud   piirini,   eemaldage   jääkvaakum   korgi avamisega.  Segage   antikoagulandiga   katsutit,   keerates   vaakumkatsuti   põhja   aeglaselt   5-8 korda üles-alla (mitte raputada-hemolüüsi oht!).  Võimalusel   vältida   veenivere   võtmist   süstlaga!   Kui   see   on   möödapääsmatu, eraldada katsutilt kork ja süstlalt nõel ning lasta verel aeglaselt valguda mööda katsuti seina.   Helesinise   korgiga   katsuti   transportida   laborisse   toatemperatuuril.   (Kesklabori proovivõtu... 8-17). Peale verevõttu transporditakse proovimaterjal laborisse, pidades silmas järgmisi nõudeid:   Proovimaterjali   kõlblikkuse   tagamiseks   edastatakse   proovimaterjal   laborisse võimalikult kiiresti pärast selle võtmist.


 Proovimaterjali transpordil laborisse tagatakse materjali kõlblikkus analüüsimiseks ja ohutus nii proovimaterjali toojale kui ka ümbritsevale keskkonnale  Katsutid   ja   teised   proovianumad   tuuakse   laborisse   püstises   asendis transportkonteinerites, mis on ohutuse tagamiseks suletavad.  Saatekirju   ei   transpordita   andmekaitse   nõudeid   silmas   pidades   lahtiselt,   vaid   need paigutatakse   transportkonteinerisse.   Saatekirjade   saastumise   vältimiseks   eraldatakse need uuritavast materjalist. Saatekirjade transportimiseks on soovitav kasutada trukiga kileümbrikut.  Proovimaterjali nõuetekohase laborisse transportimise eest vastutab proovi saatja.  Proovimaterjal   tuuakse   laborisse   järgmiselt:   kliinilise   keemia,   hematoloogia, immunoloogia ja mikrobioloogia uuringud – labori proovide vastuvõtu lauda. (Lellep 2009: 6). Proovi laborisse jõudmisel võtab proovimaterjali vastu labori assistent, kes kontrollib, et kõik vastaks kehtivatele nõuetele. Mittevastavuse kriteeriumid on järgmised:  Saatekirjal, proovinõul/katsutil puudub nimi ja/või isikukood või uuringu tellimus.  Saatekiri ja proovinõu/katsuti ei ole laborisse toodud üheaegselt.  Aegumistähtaja ületanud katsuti või proovivõtuvahend.  Vale katsuti/proovinõu, uuringumaterjal.   Proovimaterjali ebapiisav kogus.   Hüüve antikoagulandiga proovides.   Hemolüütiline,   ikteeriline,   lipeemiline   proov   -   hemolüütilised   seerumid/plasmad, milles Hb sisaldus ületab piirväärtust - ikteerilised seerumid/plasmad, milles kõrge Bil sisaldus avaldab segevat mõju - tugevalt küloossed seerumid/plasmad, mis ei võimalda fotomeetrilsi mõõtmisi.   Infusioonilahusega lahjendatud proov.   Ebasobilikud transpordi ja säilitamistingimused. (Kesklabori proovivõtu…  35). Kui kõik vastab nõuetele, registreeritakse tellimuse jõudmine laborisse.


2.2 Analüütiline faas Laboris viiakse läbi vajalikud toimingud, peale mida tulemused kinnitatakse ja edastatakse perearstile.  Uuritud   proovimaterjale   säilitatakse   laboris   järgmiselt:   vereseerumit   kliinilise   keemia   ja immunoloogia   uuringuteks   vähemalt   3   päeva.   Uuritud   proovimaterjal   säilitatakse   eraldi külmikus või eraldi riiulil. Hävitamisele kuuluva proovimaterjali käsitlemine toimub vastavalt kehtivale korrale. Saatekirjad säilitatakse labori vastavas osakonnas kehtiva korra kohaselt ning seejärel hävitatakse. (Lellep 2009: 9). 2.3 Postanalüütiline faas Arst koostöös õega analüüsisid laborist saadud vastuseid ning röntgenpildi ülesvõtet japanid patsiendile diagnoosiks bakteriaalse kopsupõletiku. Raviks määrati antibiootikumide kuur.


KASUTATUD KIRJANDUS Ani,   Ü.,   Kisand,   K.,   Leesik,   H.,   Praks,   L.,   Prikk,   K.,   Vahtramäe,   J.  (1996).
Pulmonoloogia lühikursus. Tartu: Atlex. C-reaktiivne valk plasmas. AS Ida-Tallinna Keskhaigla. https://www.itk.ee/upload/files/Kesklabori-kasiraamat/KE/C-reaktiivne-valk-plasmas.pdf
(27.11.2017). Kallion, K. C-reaktiivne valk (S,P-CRP). Tartu Ülikooli Kliinikum. https://www.kliinikum.ee/yhendlabor/pildid/kasiraamat/BC/c-reaktiivne%20valk.pdf
(27.11.2017). Kesklabori proovivõtu käsiraamat. AS Ida-Tallinna Keskhaigla. https://www.itk.ee/upload/files/kesklabor/KesklaboriProovivotuKasiraamat.pdf (14.12.2017). Kundla,   M.  (2003).  Sisehaigused.   Loengukonspekt   õdedele   ja   ämmaemandatele.   Tallinn:
Tallinna Meditsiinikool. Laboratoorsed analüüsid. SA Läänemaa Haigla. http://www.salmh.ee/labor/ (14.12.2017). Lellep, A. (2009). Laboratooriumi proovivõtu käsiraamat. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla. https://www.regionaalhaigla.ee/sites/default/files/documents/
PROOVIVOTU_KASIRAAMAT_16_05_2012.pdf (14.12.2017).

Document Outline

• 1. SITUATSIOON
• 2. ANALÜÜTILISED FAASID
  • 2.1 Preanalüütiline faas
  • 2.2 Analüütiline faas
  • 2.3 Postanalüütiline faas