Merekaarte polnud üldse olemas. 14. sajandil ilmusid portulaanid, Vahemere sadamate kaardid, mis koondasid portulaanide kujutatud andmeid ja teadmisi, mida kogusid eurooplastest ja araablastest rändurid. Vahemerel või Põhjamerel ei läinud meremehed kunagi kaldast kaugel, neil ei olnud oma asukoha määramisel kunagi raskusi aga selleks, et avamerele minna, oli vaja mõõteriistu, mis võimaldavad oma asukohta määrata. Alates 13. sajandist kasutasid itaallased ja hispaanlased selleks bussooli. See oli Hiinlaste leiutis näitas põhjasuunda. Euroopasse tõid bussooli araablased, kes ise olid selle avastanud India sadamatest.. 15. sajandil hakkasid portugallased bussooli täiustama ja nimetasid selle kompassiks. Bussool ja kompass võimaldasid määrata suunda kurssi- kuid mitte välja arvutada oma asukohta ookeanil. 5 Viikingid Viikingid olid osavad meremehed ja laevaehitajad
3. Kaardi kilomeetrivõrgustiku põhjasuund Suunanurka on võimalik vastavalt vajadusele algselt määrata kaardil või maastikul. Kaardil saab nurga määrata kaarjoonlauaga (malliga) või ka kompassi asimutaalringiga kilomeetrivõrgustiku vertikaaljoone ja objektile suunduva joone vahel. Meeles peab pidama, et mõõtmine toimuks kellaosuti liikumise suunas. Saadud nurka nimetatakse direktsiooninurgaks. Maastikul võib mõõta suuna enda asukohast nähtavale objektile kompassi või bussooli (suurtükiväe kompassi) asimutaalringi abil. Jälgima peab, et suunaväärtuse mõõtmise ajal oleks kompassi magnetnõel kohakuti kompassi asimutaalringi põhjasuunaga. Saadud nurka nimetatakse magnetasimuudiks. Nurk tõelise põhjasuuna ja magnetilise põhjasuuna vahel on deklinatsiooninurk. Erinevate põhjasuundade väärtuste erinevused pole suured, kuid tasuvad siiski väljaarvestamist, kui ainult 4
24°-meridiaan või sellega paralleelne suund. Y-teljeks ekvaatori kujutis või sellega paralleelne suund. Kohaliku tähtsusega mõõdistamiste puhul kasutatakse ka suvalisi ristkoordinaatide süsteeme. Koordinaatide alguspunkt on sel juhul vabalt määratud, kuid X-telg peab olema ikkagi orienteeritud põhja suunas Y-telg ida suunas. Põhja suunaks valitakse sageli magnetiline põhja-lõunasuund, mis määratakse bussooli magnetnõela järgi. Maastikuobjekti asukoha määramine polaarkoordinaatidega Maastikupunkti m asend geodeetilise põhivõrgu punktide A ja B suhtes võib olla määratud polaarkoordinaatidega: s-polaarraadiusega ja polaarnurgaga, või bipolaarkoordinaatidega: s1 ja s2- kahe polaarraadiusega, või kahe polaarnurgaga: fii1 ja fii2 4. Mõõtkava on plaanil kujutatud joonlõikude pikkuste suhe samade joonte horisontaal- projektsiooniga maastikul. Liigid: 1. Arvmõõtkava- s
1.)Astronoomiliste vaatluste või güroskoopiliste mõõtmiste põhjal määratakse meridiaani tasand loodjoone suhtes ja astronoomilise meridiaani suund saadakse geoidi pinna horisontaaltasandil 2.)Geodeetiliste mõõtmiste põhjal määratakse meridiaanitasand maaellipsoidi normaaliga antud punktis ning geodeetilise meridiaani suund saadakse ellipsoidi horisontaaltasandil. 3.)Magnetiline põhja-lõunasuund määratakse maastikul kompassi või bussooli magnetnõela abil. Kaardilehtede orienteerimiseks nim sellest tegevust, kus selle kaardi pööramise tulemusel langevad kaardil olevate joonte suunad kokku või on parall vastavate joontega maastikul (*samajooneliseo-ti kasutami*punkto-d kasutamine*Bussoli järgi). Tõeline asimuut on horisontaalnurk, mida mõõdetakse tõelise meridiaani põhjapoolsest otsast päripäeva kuni antud jooneni. Magnetiline asimuut (sama nagu tõeline ainult
määramisel võetakse Eestis X-teljeks 24°-meridiaan või sellega paralleelne suund, Y-teljeks ekvaatori kujutis või sellega paralleelne suund. Kohaliku täpsusega mõõdistamise puhul kasutatakse ka suvalisi ristkoordinaatide süsteeme. Koordinaatide alguspunkt on sel juhul vabalt määratud, kuid X-telg peab olema ikka orjenteeritud põhja suunas ja Y-telg ida suunas. Põhjasuunaks valitakse sageli magnetiline põhja-lõuna suund, mis määratakse bussooli magnetnõela järgi. 6. Polaarkoordinaadid ja nende kasutamine maastikuobjektide asukohtade kirjeldamisel Maastiku punkti m asend geodeetilise võrgu punktide A ja B suhtes võib olla määratud: 1)poraalkoordinaatidega, polaarraadiusega S ja polaarnurgaga 2)bipolaarkoordinaatidega S1 ja S2- kahe polaarraadiusega 3)Bipolaarkoordinaatidega 1 ja 2 7. Kumeral pinnal saadud mõõtmistulemuste väljendamine tasapinnal
teljeks on 24° meridiaan või sellega paralleelne suund ja y-teljeks ekvaatorikujutis või sellega paralleelne suund. Tasapinna ristkoordinaadid jagavad tasapinna 4 veerandiks. Kohaliku tähtsusega mõõdistamise puhul kasutatakse ka suvalisi ristkoordinaatide süsteeme. Koordinaatide alguspunkt on seljuhul vabalt määratud, kuid X-telg peab olema ikkagi orienteeritud põhja suunas ja Y-telg ida suunas. Põhja suunaks valitakse sageli magnetiline põhja-lõuna suund, mis määratakse bussooli magnetnõela järgi. 6. Polaarkoordinaadid ja nende kasutamine maastikuobjektide asukohtade kirjeldamisel Polaarkoordinaatidega sooritatakse tänapäeval valdav osa välimõõtmisi. Selleks seatakse instrument üles ühte teatud punkti. Fikseeritakse teisele teatud punktile ja see on algsuunaks 0°00'. Kui fikseerida nüüd mõõdistatavale punktile, mõõdetakse horisontaalnurk beeta (am) ja kaugus d(AM). Need elemendid ongi polaarkoordinaadid ja nende abil saab määrata punkti M asukoha
vaatluspunktidest sihtmärke vaadel- si) suhtes. Magnetiline asimuut ja direktsiooninurk Topokaardilt võime leida kolm põh- jasuunda: 1) geograafiline ehk tõeline põhja- suund on suund vaatluskohast või mingit kaardipunkti läbiv meridiaani põhjasuund põhjapooluseni; 2) kilomeetrivõrgu põhjasuund on telgmeridiaani põhjasuunaga paral- leelne nurk ehk tasapinnaliste koor- dinaatide süsteemi põhjasuunaline telg; 3) magnetiline põhjasuund on kom- passi või bussooli magnetnõela N-otsaga määratav geomagnetvälja horisontaalvektori põhjasuund, mis üldjuhul ei lange kokku geograafilise põhjasuunaga. Joonis 8.9. Suunaparand 132 Topograafia Magnetiliseks deklinatsiooniks leb Eesti oludes liita magnetilisele (magnetnõela käändeks) nimetatakse asimuudile magnetiline direktsiooni-
annaabi.ee 
