teatud hetkel kontroll kaob · Buliimikud on sageli ka depressioonis · Neil esineb: Ärevushäireid Skisofreeniat · Põhjustab organismis muutusi: Elektrolüütide tasakaalu häired Krambid Lihastõmblused südamerütmiäired Tagajärjed · Tabab rohkem teismelisi tütarlapsi ja nooremaid naisi · Levimus 100 000 elaniku kohta on 4,2% · Buliimia ja anoreksia on pahatihti ka omavahel segunenud · Üks haigus võib minna ka üle teiseks · Buliimiahaiged saavad oma haigusest aru ja häbenevad seda · Buliimia tagajärjel kaovad lihasmass ja rasvkude · Haigel on külm, tekivad nõrkus, uimasus, pearinglus, minestamised, kõhukinnisus, muutused veres, mälu töötab halvasti, süda hakkab aeglasemalt lööma jne. · Ravil kasutatakse peamiselt psühhoteraapiat · Võiks nõustada ka koolitundides · Tuleks õpetada õiget toitumist · Tuleb läbi mõelda, mis tagajärgi võib tuua keha kohta tehtud märkus
neerude kahjustused Jääb puudu amino ja rasvhapetest, vitamiinidest ja mineraalainetest. Depressioon ja madal enesehinnang Süü ja häbitunne Halvenenud sotsiallsuhted Tujukõikumised Perfektsionism Ülesöömishood Tahtlik oksendamine Lahtistite või organismist vett väljaviivate ravimite tarvitamine Rangete dieetide, nälgimise ja ülemäärase füüsilise liikumise kasutamine Järgneb masendus ja enesehalvustamine Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised Negatiivsed emotsioonid: Väsimus Ärevus Tüdimus Masendus Võivad kaasneda ka enesetapukatsed või enesevigastamine Söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist teatud sööke valides, mis võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga. Ortorektikud ei ole võimelised valima endale toitu väljas einestades, sest nende arusaamise järgi sisaldab see palju rasva,
lõpetada. BULIIMIA Liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult: oksendades. lahtisteid tarvitades. organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades. rangeid dieete kasutades. ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normaalkaalulised. ÜLESÖÖMINE Krooniline kontrollimatu emotsionaalne üleliigne toiduainete tarbimine. Tunnuseks on liigsöömishood, mille puhul tarbitakse päevasest soovitatud kogusest rohkem. Ei proovita tarbitud toidust lahti saada KOMPULSIIVNE ÜLESÖÖMINE Sarnane tavalise emotsionaalse ülesöömisega, kuid söömishood määravad isiku stressiseisundi. OKSENDAMINE Kasutatakse pidevalt tahtlikku toidu välja oksenamist
ajakirjadest. Need dieedid tuleks täielikult keelustada, sest need ei ole absaluutselt inimlikud. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised. Söömishäirete ennetamine Vanemad peaks väga suurt tähelepanu osutama laste väärtushinnangute kujunemisele ja tagama lastele eluterve keskkonna, normaalsed peresuhted. Et vähendada haiguse kordumise tõenäosust tuleks jätkata ravi ning jälgimist vahetult peale paranemist. Inimene peab endale kohe teadmiseks võtma, et sümptomite kordumise korral, tuleb raviperioodi korrata.
kahjustumine, naistel menstruatsioonihäired. 30% ravitavatest jätkub häire perioodiliselt ka pärast ravi. Ja 20% jätkub häire pidevalt pärast ravi. · http://et.wikipedia.org/wiki/Buliimia · http://www.lilly.ee/index.php?lehekulg=tekst&tekst_nr=114 Huvitavad faktid: Ligi 50% inimestest, kes on ravikuuri lõpuni teinud, jätkuvad buliimiaga seonduvad süptopmid. 40% inimestest, kes on olnud buliimiahaiged pole enne haigust ega ka haiguse ajal ülekaaluline olnud. · http://www.lilly.ee/index.php?lehekulg=tekst&tekst_nr=114
nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimia puhul on tõsisemad probleemid oksendamise ja lahtistite kuritarvitamise tagajärjel tekkinud kahjustused .Tavaliselt on elekrtolüütide ainevahetuse häired ,mille tagajärjel võib buliimikul esineda lihasnõrkust ,krampe ning südame rütmihäireid .Oksendamine võib kahjustada süljenäärmeid ja söögitoru ning põhjustada kõhuvalu ja iiveldust . Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised. Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik. Vastavat ravi saanud buliimiahaige vahetu prognoos on üldiselt hea. 5-10 aasta jälgimisuuringute põhjal on tõdetud, et ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt. Söömishäireid maailmast
Kognitiiv-käitumusliku mudeli lähtekohaks on, et kaalu alandamine põhjustab liigsöömist, mis omakorda võimendab käitumisviise, mis on buliimia sümptomiteks. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised. Buliimik tunneb end elule jalgu jäävat ja püüab oma muret spontaanse söömisega hävitada. Sellest tekib füüsiliselt halb tunne, mis sunnib teda oksendama. Ajapikku võib iga väiksemgi suutäis toitu tema üldist ärevust nii kõrgele kruvida, et ta peab ruttu kusagile end tühjendama jooksma. Helju Vasara sõnul on buliimikul vastupandamatu tung süüa. «Pärast tekib tugev süütunne - miks ma selline olin, miks ma jälle ei suutnud vastu pidada.
Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks. Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi. Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit. Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis annavad esmase ülevaate selle kohta
avalikult viha ja impulsiivsust väljanäitavad kui anorektikud. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahtlikult oksendades , lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist, või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normaalkaalus. Buliimiat vallandavaks faktoriks on tugev kõhnumiskatse. Kõhnudes hakkab enesevalitsus alt vedama ja inimene annab järele tahtmisele süüa. Söömishäirete all kannatajad otsustavad oma väärtuse üle peaaegu eranditult figuuri ja kehakaalu põhjal. Ravivõimalused: Buliimia all kannatav inimene on tavaliselt raviks paremini motiveeritud kui anoreksia häirega. Seetõttu buliimia korral ei ole haiglaravi enamasti vajalik.
Keelitamine, preemiad ja ähvardused ei aita, isegi kui isik lubab nälgimise lõpetada. Buliimia tunnusteks on liigsöömishood- suure toidukoguse kiire söömine lühikese aja jooksul. Liigselt manustatud kaloritest püütakse lahti saada tahlikult oksendades, lahtisteid või organismist vett väljaviivaid ravimeid tarvitades, rangeid dieete, nälgimist või ülemäärast füüsilist liikumist kasutades. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Buliimiahaiged on tavaliselt normkaalulised. Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks Tüüpiline haiguspilt ei põhjusta spetsialistile diagnostilisi raskusi. Esmaskohtumisel püüab arst vestluse abil väljaselgitada söömishäire iseloomu, raskusastet, iseloomulike käitumisilmingute esinemist ja inimese kehalist seisundit. Söömishäirete puhul võib vajalikuks osutuda EKG (südame uuring) ja vereproov, mis
annaabi.ee 
