Bulgakovi suhtumine kommunismi kirjanduse kaudu Kommunistliku ajastu üks tähtsamaid kirjanikke on kahtlemata Mihhail Bulgakov, kes oma eluaja kestel on meelde jäänud mitmete tunnustusvääriliste tegemistega, mida eriliselt hinnatakse siiani ka tänapäeval. Bulgakov jäi Stalini kommunistliku režiimi lõksu. Tema elu ise ei olnud pikk, aga elulugu on huvipakkuvalt teguderohke, kuid kommunistlik diktatuurne olukord piiras kirjaniku ja arsti võimalusi. Tema saavutused oleksid palju rohkem tähelepanu pälvinud, kui poleks kitsendatud õigusi oma loometöid avalikustada või lavale tuua. Aastal 1926 konfiskeeriti kirjaniku käsikiri ning hiljem, kui KGB manuskripti tagastas, üritas Bulgakov selle ära põletada, mis ei andnud tulemusi, kuna dokumendist oli tehtud nii foto- kui ka masinakirjaline koopia. Selline olukord tekitas pingeid, sest tema eraellu tungimine muutus diktatuurse korra tõttu kiuslikuks. Stalin küll oli teg...
Ent milliseks on muutunud väärtushinnangud peale seda kohutavat kaost? Oluliseks saab vaid see, et kultuur säiliks, et katus oleks peakohal, toit laual ja pere üheskoos terve. Kahe perioodi vältel on toimunud tohutu areng ja jääb lootus, et leidub inimesi kes selle kohutava sündmuse vajalikkust ka mõista suudavad. Siit võib ka järeldada seda, miks valitsevat korda kriitiseeriv kirjandus tolle aja Venemaal ei ilmunud, sest arengu protsess oli alles käimas, ent Bulgakovist sai hiljem sellegipoolest klassik ning tänapäeval ja ka nähtavasti tulevikus on inimkonnal võimalus sellest suurest tarkusest osa saada. Halva eesmärk on õpetada inimesi omaks võtma mündi kaht külge. Woland põhjustas küll palju kaost seoses varieteeteatri ja ettekuulutustega, ent andis sellega võimaluse saada teadlikuks ühiskonna psüühilistest probleemidest. Näiteks iharusest esemete vastu või
Kogu kirjastustegevus oli täielikult riigi kontrolli all, iga trükitud leheke oli rangelt arvele võetud. Kirjastuste töötajatelt nõuti rikkumata poliitilist minevikku. Arvel oli iga trükimasin ning kirjastused pidid esitama kirjanduse ilmumise plaanid kolmeks aastaks ette. Stalini valitsemisaja lõpuosas keelustati igasuguse võõrkeelse kirjanduse ilmumine. Säärane kontroll takistas ka loomeinimeste tegevust. Näite võib tuua Mihhail Bulgakovist, kes just tänu stalinismile pidi Bulgakov surema meelsuses, mida tõendab kiri Nõukogude valitsusele, kus palub arvesse võtta, et võimatus kirjutada on talle samaväärne elusalt matmisega. Nii võib Bulgakovi elu pidada lõputuks piinaks, kuna tema suurest loomekogust lubati avaldada vaid üksikud teosed, millest sai Bulkakovi "leib", et kirjanik nälga ei sureks ja ei saaks öelda, et midagi ei avaldatud. Bulgakovi näitel surid ängistuses veel paljud
suurima lemmiku Puskini loomingus ei hinnanud ta mitte vene elu kujutamist, vaid stiili. Nõukogude kirjandusest, selle ideoloogiast ja moraalsest paatosest kirjutas Nabokov tigedalt ja salvavalt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poltiitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda. ,,Nahutada" said ka tema kaasaegsed, nt B. Pasternaki ,,Doktor Zivago" oli Nabokovi arvates ,,haiglane, andetud ja võlts" teos. Vastuseta jääb küsimus, miks ei kirjutanud ta kunagi Ahmatovoast, Bulgakovist või Tsvetajevast. Küllap oli kibestumuse ja vihkamise kõrval üheks põhjuseks ka teadmatus temani lihtsalt ei jõudnud vaikima sunnitud autorite looming. XX sajandi suurimaiks kirjanikuks pidas Nabokov ennast. Õppejõuna ei võetud Nabokovit kaua omaks tema soov saada endale vene kirjanduse õppetool ei teostunud üheski ülikoolis, kus loenguid ta pidas. Küllap oli selles nii kadedust, kui ka võõrastust kummalise, üleoleva ja iroonilise mehe vastu , kes enne loengut tavatses
(inglitele) negatiivseid joonigi - üks neist osutub kõrgetest ideaalidest hoolimata rumalamaks ja väiklasemaks kui Woland, kes esindab kuratlikke jõude. Kas võib oletada, et esineb vaid üks kõikehaarav jõuline kogum, mis pole kaugeltki ideaalne? Vaid kõike lihtsustada püüdva inimkonna eksitus jagab terviku negatiivseks ja positiivseks. Tegelikult koosneb kõiksus nii heast kui halvast, mis omavahel kombineerudes moodustavad ühtse kogumi. Nimetagem seda Bulgakovist ja Goethest lähtudes kuradiks. Wolandi (Bulgakovi "Meister ja Margarita") arvukas kaaskond tõestab, et kuradil on mitu nägu. Saatanat saatvasse seltskonda kuulub näiteks Peemot, kes kujutab põrgudeemoni laiska, kuid kavalat külge. Elu ja surma üle otsustab sünge ja endassesüvenenud Abodonna. Wolandile endale jääb keskne osa, mille tähtsust võiks võrrelda mõistuse olulisusega inimesele. Põrgugvürst on sama mitmekülgne kui iga üksikisik.
(Eesti oli luuletaja silmis näotu). 24. PILET M. BULGAKOVI ELU JA LOOMING , ,,MEISTER JA MARGARITA" F. TUGLASE ELU JA LOOMING , ÜHE NOVELLI ANALÜÜS Bulgakov (1891-1940) sündis Kiievis Vaimuliku Akadeemia õppejõu perekonda. Tema isa pöörast laste õpetamisel tähelepanu kirjandusele ja ajaloole, ema see-eest muusikale ja kunstile. Käis kohalikus gümnaasiumis ning astus ka Kiievi ülikooli. Bulgakovist sai sõjaväearst. Toimus revolutsioon ja kodusõda. Peagi loobus arsti elukutsest ning hakkas tegelema kirjanduse ning teatriga. Samuti pidas loenguid. Tegi ettevalmistusi mahukamateks teosteks. I teos ilmus 1919, ,,Noore arsti märkmed", mis avaldati meditsiiniajakirjas järjejutuna. 1921 kolis kirjanik Moskvasse, kus otsutas kirjutamisega pühendunumalt tegelema hakata. Hakkas läbi käima kirjandusinimestega, mees ise tegutses ajakirjanikuna.
annaabi.ee 
