RISTISÕJAD I ristisõda (1096-1099) Põhjendus ja võimalused. Kui seldžukid vallutasid Palestiina ei lubanud nad kristlastest palverändureid Jeruusalemma. Seetõttu otsustas paavst Urbanus II 1095 kutsuda kristlasi üles Püha Maad vabastama. Sõjakäik: Kõigepealt asusid 1096. aasta varakevadel kümned tuhanded prantsuse ja saksa talupojad teele Pühale maale. Seldžukid piirasid retkel olijad ümber pärast seda kui nad olid ületanud Bosporose väina ning hävitasid viimased peaaegu täielikult. 1096. aastal asus teele ka feodaalide vägi (toimus rünnak ilma Heirich IV ja Philippe I osaluseta, sest viimased olid kirikuvande all) – 5000 rüütlit koos 30 tuhande jalamehega. Võitlusvõime ei olnud meestel ühtne ja teel Jeruusalemma tegeldi rüüstamisega. Siiski jõuti kohale ja pärast viienädalast piiramist vallutati püha linn Jeruusalemm (15. juuli 1099). Järgnesid tohutud tapatalgud. Ristisõdijate riigid
kaardid meresõitjate juttude põhjal. Mida kaugemal põhjas, seda enam on kaardil ka objekte, mida võib nimetada Ptolemaiose fantaasia viljaks. Tekstis, annab Ptolemaios kaardil oleva piirkonna kohta põhjaliku iseloomustuse: ,,Kaheksas Euroopa tabel [nii nimetati kaarti] kujutab Sarmaatiat ja Tauria Chersonesost [Krimmi]. Tema [kaardi] keskmine paralleel on suhtes meridiaaniga, nagu 11 on suhtes 20-ga. Tabel on piiratud idast Kimmeeria Bosporose [Kertsi väina] ja Maiotise soodega [Aasovi merega] ja Tanaise [Doni] jõega, mis on Aasia Sarmaatia juures; lõunast Pontos euxeniosega [Musta merega] ja Alumise Möösiaga, ja Saakiaga, ja rändurirahva jasilastega; läänest niinimetatud sarmaatide mägedega ja Germaaniaga, ja Visla jõega; põhjast Veneedide lahega ja Sarmaatide ookeaniga, ja edasi uurimata maadega. Kuulsatest Sarmaatia linnadest Tamirakerse pikim päev on 16 ekvinoktilist tundi ja ta on Aleksandriast läände ühe ja ühe
hauale. Basiilika sisekujunduses andsid tooni sambad, mille vormid olid laenatud antiikarhitektuurist. Lagi oli lame, mõnikord aga puudus hoopis siis paistsid kirikus viibijatele katusesarikad. Sellise lihtsa ja tagasihoidliku hoone muutsid pidulikumaks seinamaalingud ja eriti mosaiigid, mida leidub paljudes kirikutes. § 21. Bütsantsi arhitektuur. Keiser Constantinus nimetas Bosporose väina äärse Byzantioni Konstantinoopoliks ja tegi sellest pealinna. 395.a. jagunes riik lõplikult Ida ja LääneRooma riigiks, millel olid erinevad keisrid. IdaRooma e Bütsants püsis veel peaaegu 1000 aastat. Bütsantsi tuumikalaks jäid Kreeka ja VäikeAasia. Bütsantsi kultuur toetus rohkem hellenistlikule kui roomalikule traditsioonile ja kreeka keel tõrjus kõrvale ladina keele. Bütsants oli kristlik riik. Paljud Bütsantsi kirikud olid tsentraalehitised
Türann Dionysiose ajal sõda Kartaagoga 397. a., rahu, kus Kartaagole Sitsiilia lääneosa, Dionysosele idaosa. Dionysiost teatakse kui läänekreeklaste ühendajat. Musta mere rannik klassikalisel ajastul Oma poliitiliselt korralt olid Musta mere põhjaranniku linnad orjanduslikud vabariigid. Olbias ja Chersonesoses püsis peaaegu kogu klassikalise aja dem. kord. V saj. algul liitus mitu Krimmi idaosa linna Pantikapaioniga eesotsas ühtseks riigiks. Sellest ühinemisest sai alguse Bosporose riik. Põhjused nii maj. kui ka sõjalis-strateegilised. Viimased olid seotud Pärsia tõusuga. Algselt ühendas riik ainult kreeklasi, hiljem laienes. Bosporose riigi linnadel säilis nende kodanikkond ja polislik administratsioon, kuid puudus õigus iseseisvale välispol. Pärast Spartokiidide dünastia võimuletulekut aktiviseerus Bosporose kuningriigi välispoliitika. 33
Järgmisel päeval piiras Spartacus oma vaenlased ümber ja sundis neid taganema.Terve Enomaiose leegion suri konsul Publicola käe läbi. Spartacus sai Enomaiose asukoha teada ning asus sinna suunda liikuma. Enomaios ise langes viimaste hulgas Eutybise kõrvale, kes teeskles seal parasjagu surnud, kuid äkki ta tõusis üles ning mees sai aru, et Eutybis oli reetur. · Spionaaz (lk 338) salakuulamine · Mithridates VI (lk 341) Pontose kuningas I sajandil e.m.a. Vallutas Bosporose riigi, mõned Väike-Aasia ja Taga-Kaukaasia alad. 27 aasta vältel sõdis peaaegu vahetpidamata Roomaga, kuid aastal 63 e.m.a. purustas tema Pompeius. Reedetud oma poja poolt, võttis endalt elu, viskudes mõõga otsa. · Tõrvik (lk 343) - pidulikel juhtudel kasutatavad (käes hoitavad) lahtise tulega valgusallikad, mis tekkisid umbes 400 000 aastat eKr. Tõrvik oli ühtlasi esimene kantav lamp. Tõrvikut tehti väga peenikestest okstest
annaabi.ee 
