vähem niiskust kui maltspuit; •imab ja kaotab vett aeglaselt; vastupidavam kahjuritele. 19. Mis ülesanne on säsikiirtel puidus? Ülesandeks on toitainete säilitamine ja horisontaalsuunaline transport. Ühendavad toitemahlu tüves allapoole juhtiva niine puiduga. Ülesanne on juhtida vett ja toitaineid tüve sisemusse ning seal neid säilitada. 20. Kuidas kuivatada puitu? Puitmaterjali tuleks kuivatada 18-20% niiskuseni (õhkkuiv), et seda biokahjustuste eest kaitsta. Vabaõhukuivatus - 3-8 kuud, sõltub ilmastikust, min. 17-18%; Kiirkuivatus - tunduvalt lühem, kaasajal domineeriv, kuid probleeme tekitav. 21. Mis on rakuseina küllastuspunkt? Puidu rakusein suudab endasse vett imeda ainult teatud määrani. Küllastuspunkt saabub kõikidel puuliikidel ca 30% niiskusesisalduse juures. See on seotud niiskus e. hügroskoopne niiskus. Ei ole kindel väärtus, muutub liigiti ja puu erinevates osades.
alumise elemendi vahele hüdroisolatsioonikihi paigaldamata jätmine. Kuna puit on hügroskoopne materjal, siis isolatsioonikihi puudumisel on võimalik vundamendis oleval niiskusel liikuda puitkonstruktsioonidesse. Kui veesisaldus puidus tõuseb 18%-ni või üle selle, saavad seeneeosed hakata puidu pinnal arenema. Väga oluline on paigaldada seina kuivad puitmaterjalid. Madal veesisaldus ei ole määrav mitte ainult erinevate biokahjustuste vältimiseks, kuid ka mahukahanemiste vähendamiseks. Veesisaldus mängib suurt rolli rõhtpalkseinte puhul, sest radiaalsuunas on puidu mõõtmete sõltuvus veesisaldusest kõige suurem. 2.2 PUITKONSTRUKTSIOONIDE RENOVEERIMINE JA TUGEVDAMINE Enne kui hakata puitkonstruktsioone remontima, renoveerimima või tugevdama, tuleb kindlaks teha puidu seisund. Kui on kahjustusi, tuleb selgitada nende põhjus, milliste kahjustavate mikroorganismide või
eemaldamiseks õhust kasutatakse mitmesuguseid filtersüsteeme, mida tuleb kindla aja tagant ümbervahetada ja jälgida tootjapoolseid nõudeid. 16) biokahjustused ja nedne kontrolli põhimõtted Biokahjustus on materjalide omaduste igasugune ebasoovitav muutus, mis on esile kutsutud organismide elutegevusega. Neid organisme, kes biokahjustusi esile kutsuvad, nimetatakse biokahjustajateks. Biokahjustusi on ühel või teisel määral võimelised esile kutsuma kõik elusorganismid ja biokahjustuste objektiks võivad saada kõik materjalid. Kultuuripärandi objektide kahjustusi võivad põhjustada järgmised elusorganismid bakterid, tsüanobakterid, aktinomütseedid, mikroseened, vetikad, samblikud, kõrgemad taimed, samblad, putukad, linnud, imetajad, närilised. Lihtsaid ja odavaid lahendusi nendega võitlemiseks pole. Kõige levinumaks strateegiaks on keemiline tõrje. Sel on ka puudusi keemilised ühendid on
meie hallatavates hoonetes. Nende vältimine ja kõrvaldamine aitab hoida kokku sadu tuhandeid kroone, mis kuluvad kahjustatud hoonete taastamiseks ja seenkahjustuse tõrjeks. Eelpooltoodud majavammi levikupõhjused pole kindlasti lõplikud, nimetatud ala vajab veel ulatuslikku uurimist ning vastamata on veel paljud majavammi tekke ja levikuga seotud küsimused. Kindlasti hoonete omanikel ja haldajatel oleks kasulik teada, et seenkahjustuse tekkeohtu (Biokahjustuste standard EVS-EN 335-2:2002) on võimalik analüüsida ja riski hinnata. Selleks on olemas vastava kvalifikatsiooniga ettevõtteid. Kasutatud kirjandus: 9 http://www.ehituskaar.ee/?op=art&id=615&page=4 http://majavamm.ee 10
tõrgete/ puudustega mitte Ministeeriumid, 2 1 Riigikantselei Maavalitsused 2 4 1 1 Riigiametid 1 2 Arhiiviruumide paiknemine asutuses mõjutab riskide hindamise tulemusi, kuna ruumi asukoht võib tingida suuremaid riske, näiteks hoidla paiknemine keldris. Keldris on suurem risk veeavarii ja biokahjustuste tekkeks, samuti on seal raskem teha tulekahju ning varingu korral päästetöid jne. Seetõttu küsiti ka ankeetküsitluses arhiivihoidla 49 asukohta. Vastatud ankeetide põhjal asusid 45% valitsusasutustest arhiivihoidla tööruumide läheduses ja 45% keldris. Saadud tulemuste juures peab arvestama ka asjaolu, et paljudel asutustel on mitu hoidlat, millest üks on tööruumide läheduses ja teine keldris
Joonis 2.1 Näide hindamisskaala vastetest välisvoodri värvkatte puhul. 0 - hävinenud 1 - väga halb 2 - halb 3 - rahuldav 4 - hea 5 - väga hea Joonis 2.2 Näide hindamisskaala vastetest soklipealse veelaua puhul. Seinte kandevõime kahtluste korral kontrolliti alumiste palkide olukorda, uurides biokahjustuste (puidumädanik, putuka/mardikakahjustused) olemasolu. Vajadusel võeti palkidest puurproove (visuaalselt kahjustamata materjalidest /tarinditest/ konstruktsioonidest) (vt. Joonis 2.3), mida vaadeldi visuaalselt ning tehti mikrobioloogiline analüüs. Uurimismetoodika hõlmas samuti uuritavate elamute elanike küsitlemist. 39 Joonis 2.3 Puurproovide võtmine katusekonstruktsioonist ja välisseina alumistest
annaabi.ee 
