neoklassikalise majanduse lähtekohad. Nende hulgas idee vabast turust ja konkursist ilma avaliku sektori sekkumiseta. Lisaks peaksid inimesed käituma ratsionaalselt ja neil peaks olema täielik info erinevate linnade ja linnaosade kohta. 1C. Biheiviorism ja linnageograafia (lk 109-116) Biheivioristid väidavad, et inimeste otsustamisprotsessid ja tegevus on seotud lähiümbrusega. Oluline uurida linnakeskkonna tähendusi ja sellega seotud kognitiivseid protsesse. Biheivioristlikus linnageograafias uuriti ka seda, kuidas inimeste mentaalne kaart linnast aja jooksul kujuneb ja mis mõjutab inimeste arusaamist linnast. Uurimusest selgus, et protsess ei toimu pidevalt ega ka ühtlaselt igal pool linnas. Teine tähtis uurimisvaldkond oli inimeste linna erinevatele elementidele antud hinnangute selgitamine. Olulised ressursid olid aeg ja ruum. 1D. Humanism ja linnageograafia (lk 116-121) Humanistlikus geograafias sai inimesest üksikindiviid. Keskseks muutus ruumi, koha ja
Piisab iseendale vaimu omistamisest või mitte omistamisest: ,,Cogito ergo sum" (Rene Descrates) 24 . Ülevaatlikult võib öelda, et seosed perekonna ja sugulaste vahel on indiviidide samaaegsuse tõttu relatiivsed. A posteriori tüüpi komplitseeritud teadmised ilmnevad ainult emaliinipidi ja a priori tüüpi teadmised isaliini või kolmanda isiku kaasamisel. Intellekt on vaimu füüsikalistliku identsuse tõttu, keha või mõne muu organismi osaga, osaliselt biheivioristlikus seoses vaimuga ja see läbi paratamatult seotud ka paljunemisega. Seega piisavalt arenenud intellektiga kaasneb paljunemine ja üldiselt seonduv teiste vaimu a priori teadmine. Vatuargumentidest analoogia valdkonnas mõjutavad põhiteesi kriitiliselt: 1) intellikentsuse osaline mõõdetavus, 2) indiviidide komplitseeritud seosed, 3) vaimu olemasolu teadmistevormi hierarhia ja 4) induktsiooni probleem. Teise vastuargumendi järeldusel bioloogiliste entiteetide
seoste loomise ja meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel, selle muutmisel. Õppimine rajatakse üksikute, ettemääratud faktide, teadmiste salvestamisele mälus ja mälust reprodutseerimisele ka seal, kus oleks võimalik erinevaid valikuvõimalusi pakkuv, lahendusi otsiv käsitlusviis. Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi? Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab ja vajadusel reprodutseerib. Biheivioristlikus käsitluses rõhutatakse õpetaja aktiivsust, tema tegevus on oluline, sest ta valib õiged "ärritajad", et saada soovitud käitumist ja "tasustada" seda. Seega asetab biheivioristlik õpikäsitlus õppija üsna passiivsesse rolli ja jätab valikutegemised, edasiliikumiskiiruse määramise ja hindamise õpetamistegelikkuses õpetaja kanda. Õppija on sellises käsitluses passiivne vastuvõtja ja justkui ei vastuta õppimise eest. Õppimise
Fooliumi ja prügikottide puhul on lojaalsus harva esinev nähtus. Tänapäeval on võimalik ostjate ostukorvi registreerida ja selle sisu statistiliselt töödelda. Käitumuslik lojaalsus on järjest rohkem mõõdetav. Lojaalsuseks pakutakse kolm, neli või viis sama brändi ostu järjest ja teisigi numbreid, kuid tegelikult pole see adekvaatne. Tarbija võib osta ühe toote endale, teise sugulasele või tuttavale jne. Ta on kõigile kolmele tootele ülimalt lojaalne, kuid biheivioristlikus statistikas see ei väljendu. Lojaalsust võib määratleda kui kiindumust ettevõtte toodetesse, teenustesse ja seal töötavatesse inimestesse ning nende tunnete avaldumist tarbijate käitumises (Jones ja Sasser 1995). Mõõduks on mitte niivõrd mitu korda järjest ostetakse, vaid osa tarbimisportfellist riiete puhul osa riietekapi sisust, autode puhul osa garaazipinnast ja toiduainete puhul osa kõhust. Üksiktarbijate puhul on sellist infot hankida praktiliselt võimatu
Igal juhul näis, et ahvil oli ülesande edukaks lahendamiseks vaja aega ning loetletud töövahendite ja banaanide üheaegset nägemist. Niisiis on taipamine midagi erilist, mis väärib eraldi tähelepanu. Ahvi äkilist taipamist, kuidas banaani kätte saada, hakati nimetama insaidiks (intuitiivseks õppimiseks, äkktaipamiseks) ja selle esinemine ka inimesel ei valmistanud psühholoogidele kahtlusi. Köhler ja ta kolleeg Kurt Koffka panid oma töödega paljude jaoks kahtluse alla biheivioristlikus psühholoogias võimutseva Thorndike efekti seaduse ja muud mehhanitsistlikud õppimise käsitlused. John Dewey (1859 1952) käsitles õppimist kui aktiivset protsessi, milles mõtlemine ja õppimine on pidev probleemidele lahenduste loomine ning nende lahenduste kasutuskõlblikkuse katsetamine. Dewey: Kasvatus pole mitte see, mida lastele iga hinna eest peale surutakse, vaid on inimesele sündides kaasa antud võimete areng. Dewey leidis, et (1) tegelikkuse aluseks on praktika ja
annaabi.ee 
