sajandi valgustajad on võtnud kasutusele mõiste „kultuur“ leksikaalse ühikuna ja sellest alates on alati välja toodud inimetegevuse valdkond, mitte jumala poolt loodud. Kultuurilugu on eelkõige inimese vaimu poolt loodud. Erinevad väljendusviisid – jäävad vabaks, enesemääratleda. Kultuuri algallikad Usk ja religioon Mäng – vabatahtlik tegevus Ilumeel Kasvatamine, eneseareng KESKAEG 1. Mõiste Bibliotekaar Giovanni Andrea 1469. A Medio Aevo – Aegade vahe 2. Ruumiline piiritlemine 3. Ajaline piiritlus V-XV saj.
USUSÕJAD PRANTSUSMAAL Inngery & Terje 16. sajandi II poolel ja 17. sajand François I (1515-1548) Tähtsam parlament ehk Pariisi parlament Suurenesid röövsõjad Itaalia sõjad lõppesid 1559. aastal KUNINGAS JA KIRIK Martin Luther (1483-1546), saksa kristlik teoloog ja augustiini munk REFERMATSIOONI ALGUS Piibli prantsuse keelde tõlkimine (1523-1528) Kuninga bibliotekaar ja printsi kavataja Pariisi Sorbonne`i ülikool HUGENOTID Hugenotid Usulised kalvinistid Poliitilised kalvinistid Sinod TEEL KODUSÕDADELE Katoliiklaste ja protestjate vahel tekkis konflikte Prantsusmaal koondus tähelepanu siseprobleemidele Prantsusmaad hakkas valitsema leskkuninganna Katariina di Medici USUSÕDADE ALGUS 1562 1570 Saint-Germaini Südametunnistuse vabadus PÄRTLIÖÖ Navarra kuninga Henri de
- keskaeg (kasutati ladinakeelseid termineid medium aevum, media tempestas jm) - uusaeg ehk moderne aeg (see oli aeg, milles humanistid ise elasid) Näiteks kasutas seda mõistet Itaalia humanist, ajaloolane ja riigimees Leonardo Bruni (elas 1370-1444) 1442. aastal ilmunud teoses Historia del popolo fiorentino (Firenze rahva ajalugu). Üks esimesi humaniste, kes seda mõistet kasutas, oli veel paavsti bibliotekaar Giovanni Andrea Bussi (elas 1417-1475). Itaalia humanistid kasutasid seda mõisted sageli halvustavas tähenduses, et vastandada ajajärku, kus valitses ristiusu kirik (seda nii poliitilises kui ka vaimses tähenduses) ja kus nende arvates sisuliselt midagi märkimisväärset ei tehtud, nende oma ajastule, see on taassünni ajastule, kus taas puhkesid õitsele teadus ja kunst (nagu kunagi antiikajal). Seepärast nimetasid nad keksaega veel ka pimedaks (tumedaks) ajaks saeculum obscurum
Protestantism levis linnakodanluse ning käsitööliste seas ja katoliiklus talupoegade seas. REFORMATSIOONI ALGUS Enne Martin Lutherit valjendas samasugeseid mötteid prantsuse humanist Jacques Lefevre d'Etaples. Ta tölkis Piibli prantsuse keelde (1523-1528). Kuigi esimene osa oli määratud avalikule pöletamisele, ei jätnud ta tööd pooleli, ta leidis palju toetajaid humanistide ja teoloogide hulgast. Kuigi kuningale ei olnud ta algus meeltmööda isik, kuid hiljem oi ta kuninga bibliotekaar ja printsi kasvataja. 1520 jöudsid ka Lutheri seisukohad Prantsusmaale, kuid Pariisi Sorbonne'i ülikool, mis oli tunnustatutd katoliikliku teoloogia keskusena, pidas vajalikuks ohule reageeridda ning möned pöletati tuleriidal, Järgmine kord, kui seda propageeriti kuningalossis olid tagajärjed hullemad. HUGENOTID Luterlusest suuremat poolehoidu leidis kalvinism. 1540 hakkas see kiiresti levima löinaosas, mistöttu kuningas löi nn Tulekoja, mis saatis ketsereid tuleriidale
kirjeldamisega. Kroonika originaaltekstid ei ole säilinud. On teada 16 terviklikku või osaliselt 14.- 18. saj. säilinud ärakirja. Kõige vanem ja olulisim on Codex Zamascianus. A. Billowski avastas selle 1862. a. Varssavis Zamoyskite ordinatsiooniraamatukogus. Käekirja järgi dateeritakse see 13. ja 14. saj. vahetusse. Praegune kroonika on mitmest tükist kokku pandud. Trükis avaldas selle esimesena Hannoveri kuninglik bibliotekaar Johann Daniel Gruber 1440. a. kogu raamat oli ladina keeles. 1747. a. avaldas Kuressaare koolidirektor J. G. Arndt saksakeelse tõlke. 1876.a. tõlgiti kroonika vene keelde. Ajaloo ja muististe uurija Jaan Jung tõlkis E. Pabsti saksakeelse tõlke põhjal kroonika ka eesti keelde. J. jung ei saanud kirjastajalt avaldamisluba ning hakkas uuesti tõlkima ladina keelest. Tõlge on kommentaaridega varustatud. Töötles varasemaid andmeid ja lisas ka omapoolseid selgitusi
keskaeg (kasutati ladinakeelseid termineid medium aevum, media tempestas jm) uusaeg ehk moderne aeg (see oli aeg, milles humanistid ise elasid) Näiteks kasutas seda mõistet Itaalia humanist, ajaloolane ja riigimees Leonardo Bruni (elas 1370- 1444) 1442. aastal ilmunud teoses Historia del popolo fiorentino (Firenze rahva ajalugu). Üks esimesi humaniste, kes seda mõistet kasutas, oli veel paavsti bibliotekaar Giovanni Andrea Bussi (elas 1417-1475). Itaalia humanistid kasutasid seda mõisted sageli halvustavas tähenduses, et vastandada ajajärku, kus valitses ristiusu kirik (seda nii poliitilises kui ka vaimses tähenduses) ja kus nende arvates sisuliselt midagi märkimisväärset ei tehtud, nende oma ajastule, see on taassünni ajastule, kus taas puhkesid õitsele teadus ja kunst (nagu kunagi antiikajal). Seepärast nimetasid nad keskaega veel ka pimedaks (tumedaks) ajaks – saeculum obscurum
klassikaline tsivilisatsioon ehk antiiktsivilisatsioon (Vana-Kreeka ja Vana-Rooma) keskaeg (kasutati ladinakeelseid termineid medium aevum, media tempestas jm) uusaeg ehk moderne aeg (see oli aeg, milles humanistid ise elasid) Näiteks kasutas seda mõistet Itaalia humanist, ajaloolane ja riigimees Leonardo Bruni (elas 1370- 1444) 1442. aastal ilmunud teoses Historia del popolo fiorentino (Firenze rahva ajalugu). Üks esimesi humaniste, kes seda mõistet kasutas, oli veel paavsti bibliotekaar Giovanni Andrea Bussi (elas 1417-1475). Itaalia humanistid kasutasid seda mõisted sageli halvustavas tähenduses, et vastandada ajajärku, kus valitses ristiusu kirik (seda nii poliitilises kui ka vaimses tähenduses) ja kus nende arvates sisuliselt midagi märkimisväärset ei tehtud, nende oma ajastule, see on taassünni ajastule, kus taas puhkesid õitsele teadus ja kunst (nagu kunagi antiikajal). Seepärast nimetasid nad keskaega veel ka pimedaks (tumedaks) ajaks saeculum obscurum
annaabi.ee 
