Aleksis Kivi (1834-1872) ,,Seitse Venda" Teose tegevus toimub Soomes, Lõuna-Hämemaal, Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Täpset tegevusaega pole välja toodud, arvatavasti langeb see 18.-19. sajandisse. Teos jutustab Jukola talu seitsme venna elukäigust ja juhtumistest. Vennaste nimed olid Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero. Nende isa suri oma parimates aastates ta oli kirglik jahimees ning teda tabas surm võitluses karuga. Ema suri samuti poiste noorusaastatel. Poisid olid iseloomult üsna sarnased laisad, kangekaelsed ja kõvapäised. Esile võiks tõsta vaid Aapo, kes oli märgatavalt mõistlikuma jutuga teistest, Lauri, kes omamoodi mõistatuslik karakter ning Eero, kes oli noorim, kõige kavalam ja teravama keelega mis talle sageli ka häda kaela tõi. Teose tegevus algab Jukola talus
Kokkuvõte Aleksis Kivi "Seitse venda" Teose tegevus toimub Soomes, Lõuna-Hämemaal, Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Täpset tegevusaega pole välja toodud, arvatavasti langeb see 18.-19. sajandisse. Teos jutustab Jukola talu seitsme venna elukäigust ja juhtumistest. Vennaste nimed olid Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero. Nende isa suri oma parimates aastates ta oli kirglik jahimees ning teda tabas surm võitluses karuga. Ema suri samuti poiste noorusaastatel. Poisid olid iseloomult üsna sarnased laisad, kangekaelsed ja kõvapäised. Esile võiks tõsta vaid Aapo, kes oli märgatavalt mõistlikuma jutuga teistest, Lauri, kes omamoodi mõistatuslik karakter ning Eero, kes oli noorim, kõige kavalam ja teravama keelega mis talle sageli ka häda kaela tõi. Teose tegevus algab Jukola talus
,,Seitse venda" Aleksis Kivi ,,Seitse venda" on Soome tuntuim ja armastatuim raamat, milles sisalduvaid repliike tsiteeritakse kui üldlevinud känekäände veel tänapäevalgi. Ehkki küll koomilise nurga alt, peegeldavad seitse venda soome rahvale iseloomulikke omadusi, koos kõigi nende pahede ja voorustega. Samuti pulbitseb teoses leidub ohtrast piiblitemaatikast rohkelt tsitaate piiblist, usk ,,viimsesse kohtupäeva" ja üleüldine jumalakartlikkus, kas siis näiline või tegelik. Raamatu tegevustik leiab aset Soomes, Toukola külas Lõuna-Hämemaal. Ajaliselt ei saa tegevustikku päris täpselt määratleda, kuid raamatus mainitud nime tõttu (Paavo Ruotsalainen
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Äsja-kroonitud kangelane langes ühegi pauguta. Endine lemmik Amy Lawrence kadus ta südamest ega jätnud endast isegi mälestust järele. Tom oli arvanud, et armastab teda hullupööra; ta oli pidanud oma kirge jumaldamiseks, ja ennäe! see oli ainult vilets kaduv kiindumus. Ta oli kuude kaupa Amyt võita püüdnud ja alles nädal tagasi oM tüdruk talle oma poolehoidu tunnistanud; ta oli olnud kõige. õnnelikum ja uhkem poiss maailmas ainult seitse lühikest päeva, ja nüüd, ainsa hetkega, oli Amy tema süda- 23 mest läinud nagu juhuslik võõras, kelle külaskäik on tehtud. Tom jumaldas seda uut inglit vargse pilguga, kuni nägi, et see oli teda märganud. Siis teeskles ta, nagu poleks tal aimugi tüdruku sealolekust, ja hakkas igasuguseid mõttetuid poisikeselikke tempe demonstreerima, et tüdrukus imetlust äratada. Ta jätkas seda veidrat tembutamist tükike aega, kuni
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget 8 seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
