torudest. Tuulekott valmistati saartel ja randades harilikult pargitud hülgemaost, sisemaal mõne suurema looma maost, põiest, koera- või kitsenahast. Tuulekotil oli kolm auku millesse kinnitati puust torud. Õhuvool suunati tuulekotti puust putke (napp) kaudu.Viisi mängiti sõrmilisel, mis kujutab endast sõrmeavadega kadaka- või männioksast toru. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist "piuk". Sõrmeavasid oli tavaliselt 6 .Olulist osa etendasid torupilli burdoonid ehk bassitorud. Neid oli 1-3 ja nad olid samuti varustatud roopillipiukudega.Torupilli kasutati nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele oli määratud mõisas isegi torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama. Trompeti tüüpi puhkpillid ... on igasugused sarved ja pasunad. Karjasarvi ja -pasunaid puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles
kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Laulupeo kavas oli ainult kaks eesti algupärast laulu - Aleksander Kunileidi "Mu isamaa on minu arum" ning "Sind surmani". Hiiu kannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobuse sabajõhvidest. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukott, õhupuhumistoru, sõrmiline, bassitorud e. burdoonid Vilepill on torujas huuliku ja sõrmeaukudega puidust, metallist, savist või plastist valmistatud muusikariist. (Teppo) Lõõtspill - ühte nuppu vajutades heliseb vastavalt kaks või kolm keelt ja lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates annab üks nupp vastavalt erineva noodi 5)Mis eelnes I üldlaulupeole? Baltisakslaste kultuuriüritused, piirkondlikud laulupeod, helil. 6)Emil Hörschelmann. I, II, III üldlaulupidu ja nende korraldamisega seonduv
näiteks lõõtsaga. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, heli tekib pilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast, Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 12.-13. sajandi paiku ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema.
Põiest väljuva pilliroo sees olid sõrmeavad. Torupill Torupill pärineb tõenäoliselt Sumerist ja võib-olla ka Kreekast. Neid tunti Roomas ning Araabia kirjalikes allikates mainitakse 11. sajandil. Nende peamine iseloomulik omadus on pidev heli, mida tekitatakse tuulekotti reserveeritud õhu abil. Tuulekott puhutakse täis suu abil või kasutades lõõtsa, mida mängija liigutab käega. Koti külgedest on läbi pistetud putk (õhupuhumistoru), lesthuulikuga puhumispulk, bassitorud, mis annavad kogu aeg ühesugust tooni (burdoonid) ning mis on häälestatud oktaveis ja kvintides. Hindustani traditsiooniline masak on lihtsaim torupill. See koosneb ühekordse lesthuulikuga bambusvilest ja kitsenahast tuulekoti külge seotud putkest. Teine India torupill bajana scuti oli kasutusel peamiselt religioosses muusikas, kuni asendati 19. sajandi keskel harmooniumiga. Trompet Muinasegiptlased kasutasid 50-60 cm pikkusi hõbe- ja pronkstrompeteid. Need olid pühad
Sarvepilliga mängisid vanemad mehed isegi tantsu- ja lauluviise. Torupill (kotipill, lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill) koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel. Heli tekib sõrmilise sisse pandud roopillist. Bassitorud mängivad sinna juurde püsivat saatehäält burdooni. Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast. Euroopas tundsid teda juba vanad kreeklased ja roomlased. Tänapäeval on torupill laialt kasutusel Sotimaal. Torupill jõudis Eestisse arvatavasti 11.-12. sajandi paiku tõenäoliselt Skandinaavia poolt, ja muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas, põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema populaarsus eelkõige viiuli silmumise
annaabi.ee 
