lõõtspilli Tula meister Nikolai Beloborodov ning sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla. Ühe käega on võimalik katta heliulatus kaks ja pool oktaavi. Esimene klahvakordion, millel klahvid paiknevad nagu klaveril, sündis Pariisis aastal 1852. Nii nuppakordione kui klahvakordione valmistatakse erineva süsteemiga bassidega; kõlavärvi muutmiseks on parematel pillidel erinevad registrid. Karel Varik 12.B
Väino Maala. Kuid paljud inimesed sel ajal ei jäänud sellele pillile truuks, va Els Roode, kes sai ainsana sel alal kõrghariduse ja lõpetas Riia konservatooriumi. Tulles tagasi, nägi ta, et kandleõpetus oli seiskunud. Ta organiseeris taas kannelde tootmise Tallinna Klaverivabrikus ja asus tööle Tallinna Laste Muusikakoolis ning peagi ka Georg Otsas. Els Roode on kr. kandle mängutehnika rajaja ja algõpetuse väljatöötaja. Soome kannel rohkete bassidega. Läti ja Leedu sama kõrguseni kui Eesti kromaatiline kannel. Umbes samal ajal, kui meil algas kandleõpetus muusikakoolides, avati Lätis ja Leedus erialad nii musakoolides kui konservatooriumites. See on toonud kaasa pilli varasema liitmise kunstmuusikaga, heliloojate huvi selle vastu ja kandlepedagoogika arendamise. Els Roode tellimusel kirjutasid kandlele heliloojad Ants Sõber, Gennadi Podelski, Lembit Veevo, Aarne Männik, Gennadi Taniel jt.
Eestisse jõudsid akordionid 1920. aastate paiku ning seda läbi meremeeste, kes neid Soomest, Rootsist ja Saksamaalt kaasa tõid. Esimesed akordionistid omandasid pillii käsitsemise iseõppimise teel. Vastavad koolid ja kogenumad pillimehed puudusid . Alles hiljem hakati koole rajama kus sai akordioni õpet. Tänapäeva akordion Tänapäeval on akordioneid väga erinevat tüüpi:klahv-ja nuppakordion, kromaatiline-ja diatooniline nuppakordion, Stradella bassidega akordion, meloodia-ehk valikbassidega akordion ja bassiakordion. Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida. Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikazanrites: rahvamuusikas, popmuusikas,
Iga bassinupu all on üks kindel heli. Akordioni täiustamine jätkub tänapäevani. Tänu kõlakambritega instrumentide tootmisele on kõla kvaliteet ja tämbrid muutunud värvikaks, pehmeks, mõnusaks. Valmistatakse väga erinevat tüüpi pille: Klahvakordion (kromaatiline) nuppakordion kromaatiline nuppakordion (5 realine nuppakordion) diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1 5 nupureaga väiksemamõõduline lõõtsapill) nö Stradella bassidega akordion meloodia- ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus ka vasakus käes on kromaatiline heliredel, mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat) bassakordion (bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub). Klahv- ja nuppakordion on kaasaegsed täiuslikud muusikainstrumendid. Muudatused pilli ehituses lähtusid kohalike rahvalaulude, -tantsude iseloomust ja muusikalisest eripärast, hiljem
sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla. Ühe käega on võimalik katta heliulatus kaks ja pool oktaavi. Esimene klahvakordion, mille klahvid paiknevad nagu klaveril, sündis Pariisis aastal 1852. Nii nuppakordione kui klahvakordione valmistatakse erineva süsteemiga bassidega; kõlavärvi muutmiseks on parematel pillidel erinevad registrid. Iseloomustus o Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele o Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontaalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metallkeeled.
annaabi.ee 
