Kõige rohkem on avaldanud mõju Briti kultuur. 80% inimestest räägib inglise keele. Seda nimetatakse angloameerikaks. Muusika traditsiooni kuuluvad Briti päritolu ballaadid ja mereteemalised laulud. Algselt esitati neid laule ühehäälselt ja ilma saateta. 19. Sajandist alates levis mitmehäälne laul ja pillisaade(akordion , kitarr , suupill , viiul , bandzo). 19. Sajandil sai populaarseks kauboilaulud. Kasutati saateks kitarri , suupilli , bandzot. Muusikastiil hillbilly arenes 20. Sajandil. Populaarsem pill fiidel(3-5 keelt). Mängiti tantsu saateks. Hiljem lisandusid bandzo ja kitarr. Hillbillyst arenes välja kantri ja vesteri stiil. Prantsusmaalt tuli cajuni muusikastiil(levis Kandas , USA-s). Mängisid tavaliselt 2 fiidlit ja lõõtspill. Afroameerika muusika Kujunes välja 17. Sajandil Aafrikast sissetoodud mustanahalistest orjadest ja valgete muusikakultuuri sünteesina
Võimalik, et New Orleansis tuletati seetermin kreoolide poolt prantsuskeelse haut (vali) pinnal. 7 Peamised pillid jazz muusikas Algselt kasutati jazzmuusika esitamisel kehalisi abivahendeid,hiljem vahetati need aga muusika instrumentide vastu.Ühed tätsamad jazzmuusika instrumendid on:saksafon, klaver, kitarr ja trummid.Veel kasutati ja kasutatakse tänapäevalgi bandzot, klarnetit, tuubat, kontrabassi, tramboone ja kornetit.Veel moodustatakse jazzi esitamisel suuri ja ka väiksemaid muusikalisi koosseise.Peamised suuremad koosseisud on orketrid,peamised väiksemad koosseisud on väiksed bändid ja üksikud soolo lauljad. 8 Kokkuvõte Seoses jazzi levikuga euroopa maades on see igas riigis muutunud erinevaks ,võrreldes algse jazziga.Vaatamata sellele on igal erinaval jazzi liigil palju austajaid ja kuulajaid
On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja 4 sildade arvu poolest (3 kuni 9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwat (Heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwat (bugaku biwa) ja ka shigeni biwat, millel oli neli keelt ja üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse bandzot. Löökpillid Taiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. sajandil Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taikot mängitakse kahe lühikese puust pulga (bachi) abil. Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko (suur kahepoolne kaunistustega trumm), tsuri daiko (teatud liiki gong), kakko (väike kahepoolne trumm, mida kasutati orkestrites ja
On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwat (Heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwat (bugaku biwa) ja ka shigeni biwat, millel oli neli keelt ja üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse bandzot. biwa SHAMISEN Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geisade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline kõlakast oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga
Keelpillid Keelpillid kuuluvad kahte rühma ühed on poogenpillid (viiul,vioola, tsello ja kontrabass) ja teised on näppepillid (harf, kitarr, lauto mandoliin, balalaika, bandzo). Keelpillid saadavad helisid välja keelte võnkumisena. See tekib poognahõõrumisest keelte vastu. Poogen koosneb elastsest puitridvast ja selle otste vahel pinguldatud hobusesabajõhvidest. Teisi keelpille-harfi, kitarri, lautot, mandoliini, balalaikat ja bandzot- mängitakse sõrmedega. Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellisedpillid on mandora ja rebekk, Viiul
Arder ja Henno Käo. (ibid: 124-126) Väljapoole koduriiki esinema ei kiirustatud, kuid üksikud salvestused Kesktelevisioonile tegid Apelsini siiski ka laiemale kuulajaskonnale tuttavaks. Paljud nõukogude ansamblid kopeerisid nende lavalist olemist ja muusikaliste naljade viskamist. Aja jooksul koosseis muutus. Solistidena on seal laulnud Ivo Linna, Jaan Arder, Priit ja Tarmo Pihlap, kuid staazikaim ansambli solist on ikkagi Mati Nuude. Suupilli, bandzot, balalaikat ja kitarri mängis Tõnu Aare. Ansambli raudvarasse kuulus kindlasti trombonist Ants Nuut, keda hinnati ka joodeldamisoskuse ja huumorisoone tõttu. 1987. aasta seisuga oli koosseis järgmine: Andres Loigom (kitarr ja vokaal), Hillar King (basskitarr ja vokaal), Meelis Laido (klahvpillid), Indrek Hiipus (löökpillid) ja Vello Jurtom (kitarr ja vokaal). Viimane oli ka ansambli direktor. Seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate jooksul saadi valmis kolme heliplaadiga. (ibid: 126)
annaabi.ee 
