Üksikisikust ja ühiskonnast: Epikuros eitab inimesest sõltumatute väärtuste ja normide olemasolu, mis justkui inimestevahelisi lepinguid õigustama peaksid, väidab, et õigus on inimestevaheline kokkulepe, õiglus on leping selle kohta, et mitte tekitada ega kannatada kahjus, leping, mis sõlmitakse omavahelises läbikäimises ja alati nende kohtade jaoks, kus leping on sõlmitud. Seega lükkab Epikuros tagasi universaalsete normide eelduse, kuid tuletab inimloomusest baasnormi, mille kohaselt riik ja õigussüsteem on õigustatud üksnes siis, kui nad toovad inimestele kasu, võimaluse olla õnnelik ning rahul. "Kõigist tegudest, mida seadus tunnistab õiglasteks, on tõeliselt õiglased üksnes need, mille kasulikkus leiab kinnitust inimestevahelises läbikäimises, olgu ta siis kõigi jaoks ühesugune või mitte. Kui aga keegi annab välja seaduse, millest ei ole kasu inimestevahelisele läbikäimisele, siis on selline seadus oma loomuselt ebaõiglane
Siis tuleb leida ka temale jällegi kõrgem NORM 3, millest tema omakorda oleks tuletatav ja selle kaudu põhjendatud. Nii tekib normide lõputu hierarhia ja paistab ilmnevat oht, et põhjendus ei jõua kunagi lõpule, st. lõplik põhjendus jääb saavutamatuks. Seetõttu oleks vajalik saavutada mingisugune baasnorm, mis ise enam põhjendamist ei vajaks, aga millele tagasi viiduna osutuksid kõik alamaastme normid põhjendatuteks. Baasnormi valik ühiskondlikus mastaabis seostub üldkehtivate väärtushinnangutega. Varasemas arhailises ühiskonnas, mis 5-ndal sajandil hakkas ulatuslikult teisenema, oli see baasnorm antud jumalate käskudega ja tegudega, millest kõnelesid müüdid. Tava ja traditsioon oli pühitsetud jumaliku sanktsiooniga. Protagoraselt on säilinud veel kolmas teosefragment, kus kõneletakse jumalatest. Eelöeldust tulenevalt paistab ahvatlevana võimalus, interpreteerida seda fragmenti normatiivse
kannatada kahju, leping, mis sõlmitakse inimestevahelises läbikäimises ja alati nende kohtade jaoks, kus need lepingud on sõlmitud” (DL, 150). Seega paistab Epikuros justkui esindavat õiguspositivistlikku lähenemist inimeste kooselu õiguslikule korraldamisele ning näib lükkavat tagasi universaalsete normide eelduse, mille stoikud tuletasid oma logos`e-õpetusest. Teiselt poolt tuletab Epikuros aga inimloomusest üldise baasnormi, mille kohaselt riik ja õigussüsteem on õigustatud üksnes siis, kui nad toovad inimestele kasu. “Kõigist tegudest, mida seadus tunnistab õiglasteks, on tõeliselt õiglased üksnes need, mille kasulikkus leiab kinnitust inimestevahelises läbikäimises, olgu ta siis kõigi jaoks ühesugune või mitte. Kui aga keegi annab välja seaduse, millest ei ole kasu inimestevahelisele läbikäimisele, siis on selline seadus oma loomuselt ebaõiglane
Maailmas on ontoloogilised eeldused ülemaailmse riigi jaoks. Antud võimalus ei teostu sellepärast, et inimsugu oma enamuses koosneb rumalatest ning rahvad ei suhtle omavahel. Tulemuseks on see, et norme ei püüta ühtlustada mõistuslikeks, vaid iga riik ja rahvas elab oma eripäraste seaduste järgi. Õigusfilosoofiliselt on see loomuõigusõpetus: kosmose-logos annab inimtegevusele ette baasnormi, mis ei ole inimeste poolt loodud ja on kõrgem kui kõik inimeste poolt kehtestatud seadused. Positiivne õigus väärib seaduse nime üksnes siis, kui ta on kooskõlas igavese seadusega. Põhimõtteliselt võiks see baasnorm olla ka aluseks, millele toetuda kehtivate normide kritiseerimisel ja ümberkujundamisel, kuid stoa koolkond ei avanud selle õpetuse potentsiaali olla õigustuseks õiguslikke suhte ümberkujundamisele. Stoikute aluseelduseks oli kõigi
kohustust loobuda edasises elus filosofeerimisest. Niisugusele kujutletavale pakkumisele vastab Sokrates: “Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile …” (29 d). Niisiis paistab Sokrates esmapilgul valivat absoluutse kehtivusega normi põhjendamisel eelmises loengus kirjeldatud neljast normiõigustamise strateegiast kõige traditsioonilisema, nimelt sellise, kus baasnormi põhjendatakse jumala tahtega. Samas ei ole aga Sokratese poolt absoluutselt kehtivana käsitletud norm samastatav arhailise aja enesestmõistetava kehtivusega normidega, millele müüt omistas jumaliku päritolu. Selgitab ju Sokrates antud absoluutse normi sisu välja mitte traditsioonilisest müüdist lähtudes, vaid dialektika, st. inimliku kaalutluse teel. See lähendab tema normiõigustuse viisi Protagorase “õiguslikule positivismile”. Kuid kui Protagorase jaoks
annaabi.ee 
