Aastal 1897 sünteesis Felix Hoffmann salitsüülhappest atsetüülsalitsüülhappe, mis pani aluse aspiriini tootmisele. Salitsüülhapet ja salitsülaate õppis inimkond tundma tänu pajule. Kui saja aasta eest aspiriini üha hoogsamalt tootma ja pruukima hakati, väljendasid mõnedki teadlased arvamust, et pajukoorel on aeg vanaduspensionile jääda. Sellest hoolimata on paju kui aspiriini vanaisa ikka väärikas ravimtaim, tunnustatud paljudes farmakopöades ja autoriteetsetes droogikäsiraamatutes. Rahvameditsiinis tuntakse paju eelkõige kui palavikku alandavat, haavu parandavat ning reuma- ja podagravastast vahendit, mis leevendab põletikest tingitud valu ning toimib kõhulahtisuse vastu. Inglismaal tarvitati pajukoorekeedist mitmesuguste nahahaiguste ja haavandite raviks. Samad kasutusalad on täheldatavad ka Eesti etnofarmakoloogias. Remmelga koore keeduvett on joodud jooksva, köha ja palaviku korral. Keedist tarvitati ka reumaatiliste valude,
näiteks võimalusele ise vastuväiteid esitada. Saksa- Rooma Keiser Karl V lõi krim.õiguse ja krim.protsessi seadusandluse vormis Constitutio Criminalis Carolina ( 1532). Selles esitati kindlad eeldused piinamiseks, näiteks kindlat tüüpi kaudsed tõendid, et süüdistatav on süüdi. Piinamisele, kui tavalisele krim.protsessi meetodile anti veelgi tähtsam seisund, mis oli ametlikult reguleeritud autoriteetsetes õigusallikates. Piinamise ametlikku reguleerimist hakkas esinema ka Euroopa riikides. See printsiip keelati Rootsis 1734 aastal seadusega, kuid praktikas kasutati seda edasi. Suvalise krim.protsessi ja eriti piinamise vastu suunasid valgustusliikujad oma raevuka kriitika. 18 sajandi lõpuks oli piinamine kadunud peaaegu kõikide Euroopa riikide krimprotsessidest. Kõige tähtsamaks sai Beccaria töö Kuriteost ja karistusest (1764). Beccaria oli surmanuhtluse halastamatu vastane
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: ,,...teadmistel on igasuguseid alli- kaid, kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi". See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetes- se teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki kriitiline ratsionalism. Popper väidab: ,,Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud läbi segi meie eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe järele kombata, ehkki me temani ei küüni". Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: ,,...teadmistel on igasuguseid alli- kaid, kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi". See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetes- se teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki kriitiline ratsionalism. Popper väidab: ,,Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud läbi segi meie eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe järele kombata, ehkki me temani ei küüni". Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi. Teadust ei tohiks siiski hüljata
õigsust tuleb alati ka kontrollida. See teeb antud teadusfilosoofia üsna omapäraseks. Teooriad, mille õigsust kontrollimised ei tuvasta, tuleb need tunnistada kehtetuteks. Teadus ongi arenenud just läbi vigade ja proovide meetodil. Kontrollile vastupidavamad teooriad jäävad püsima. Popper aga nõudis kriitilist suhtumist teooriatesse ja teadmiste allikatesse: „...teadmistel on igasuguseid alli- kaid, kuid absoluutset autoriteeti ei ole mitte ühelgi“. See tähendab ka seda, et isegi autoriteetsetes- se teaduse seisukohtadesse on vaja suhtuda kasvõi mõnesugusegi skeptismiga. Seda just eeldabki kriitiline ratsionalism. Popper väidab: „Kõik inimeste teadmised on siiski inimlikud – läbi segi meie eksituste, eelarvamuste, meie unistuste ja lootustega, et kõik, mis me saame teha, on pimesi tõe järele kombata, ehkki me temani ei küüni“. Popper eeldas uute tõeste teadmiste saamist, mis samas ka kontrolliksid olemasolevaid traditsioonilisi teadmisi
annaabi.ee 
