Kasutusjuht: Kasutaja identifitseerimine Primaarne kasutaja: Klient, tellimuse vastuvõtja, autojuht (edaspidi subjekt). Osapooled ja nende huvid: - Klient, tellimuse vastuvõtja, autojuht: soovivad siseneda süsteemi ja teha tegevusi neile antud volituste piires. Käivitatav sündmus: Subjekt soovib süsteemi siseneda. Eeltingimused: Subjekt on süsteemis kasutajaks registreeritud. Järeltingimused: On tehtud kindlaks, kas subjektil on õigus süsteemi siseneda või mitte. Subjekt on autentitud ja talle on antud võimalus kasutada süsteemi nendele antud volituse piires. Stsenaarium (tüüpiline sündmuste järjestus): 1. Subjekt soovib siseneda süsteemi. 2. Süsteem palub subjektil ennast identifitseerida. 3. Subjekt identifitseerib ennast (sisestades kasutajanime, parooli). 4. Süsteem kontrollib, kas esitatud volitustõendiga (antud juhul parooliga) subjekti andmed on süsteemis olemas või mitte (OP1.1). 5. Süsteem annab subjektile volituse süsteemi kasutada.
Iga võrgusõlm teab kogu võrgutopoloogiat ning lühim tee punktide vahel leitakse Dijkstra algoritmiga. Suuremates võrkudes kasutatakse hierarhilist OSPFi, kus võrk on jagatud piirkondadeks (area), nii et Link State algoritm toimib ainult piirkondade piires ning iga piirkond on ühendatud võrgu tuumaga ehk ,,selgrooga" ehk magistraaliga (backbone area), kusjuures marsruutimine piirkondade vahel toimib ainult läbi magistraali. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud ,kasutatakse TCP protokolli (RIPis kasutati UDP-d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. Kui RIP ja OSPF onautonoomsüsteemi sisesed marsruutimisprotokollid, siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks. BGP on peamine ruutimisprotokoll Internetis. Igale ASile
Iga võrgusõlm teab kogu võrgutopoloogiat ning lühim tee punktide vahel leitakse Dijkstra algoritmiga. Suuremates võrkudes kasutatakse hierarhilist OSPFi, kus võrk on jagatud piirkondadeks (area), nii et Link State algoritm toimib ainult piirkondade piires ning iga piirkond on ühendatud võrgu tuumaga ehk ,,selgrooga" ehk magistraaliga (backbone area), kusjuures marsruutimine piirkondade vahel toimib ainult läbi magistraali. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud ,kasutatakse TCP protokolli (RIPis kasutati UDP-d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (autonoomsüsteemi sisesed) marsruutimisprotokollid, siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks (marsruutimine toimub ASide välislüüside (border gateway) kaudu). BGP on peamine ruutimisprotokoll Internetis
Suuremates võrkudes kasutatakse hierarhilist OSPFi, kus võrk on jagatud piirkondadeks, nii et Link State algoritm toimib ainult piirkondade piires ning iga piirkond on ühendatud võrgu tuumaga ehk „selgrooga, kusjuures marsruutimine piirkondade vahel toimib ainult läbi „selgroo“. OSPF eelised RIPiga võrreldes: o kõik OSPF teated on autentitud o kasutatakse TCP protokolli, o lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee) o toetab suuremaid võrke. Kui on reaalaja andmevahetus siis ta ütleb et satelliitside on väga kallis. Kui mitte, siis ta ütleb et satelliitside on odav. BGP : Piirkondade vahel suhtlevad ruutirid. (marsruutimine toimub border gateway kaudu)
Iga võrgusõlm teab kogu võrgutopoloogiat ning lühim tee punktide vahel leitakse Dijkstra algoritmiga. Suuremates võrkudes kasutatakse hierarhilist OSPFi, kus võrk on jagatud piirkondadeks (area), nii et Link State algoritm toimib ainult piirkondade piires ning iga piirkond on ühendatud võrgu tuumaga ehk „selgrooga” ehk magistraaliga (backbone area), kusjuures marsruutimine piirkondade vahel toimib ainult läbi magistraali. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud (kasutatakse TCP protokolli, RIPis kasutati UDP- d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (autonoomsüsteemi sisesed) marsruutimisprotokollid (autonoomsüsteem on näiteks mingi organisatsioon või ISP), siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks
suvaliste ruuteritega, vaid suheldakse nende ruuteritega, kellega on teada, et nad on legaalsed selles võrgus. Erinevad RIP-ist, mis suudab välja arvutada ainult ühe ainsa marsruudi, siis OSPF arvutab kohe välja ka alternatiivseid võimalusi. OSPF on üles ehitatud suuremate võrkude jaoks, kus omakorda võib teha kahetasemelist marsruutimist. On olemas magistraalpiirkond ja alampiirkonnad. OSPF eelised RIPiga võrreldes: kõik OSPF teated on autentitud, kasutatakse TCP protokolli (RIPis kasutati UDP-d), lubatud on mitu samaväärset (võrdselt lühikest) teed kahe punkti vahel (RIPis sai olla ainult üks lühim tee), toetab suuremaid võrke. BGP (Border Gateway Protocol) - Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (piirkondade sisesed) marsruutimisprotokollid, siis BGP on mõeldud piirkondade vaheliseks marsruutimiseks. Suhtlemisel kasutatakse TCP protokolli ja toimub vastastikune audentimine ehk luuakse ühendus ja vahetatakse andmeid
annaabi.ee 
