päev või eluperioodgi ei ole õnnelikkuseks siin defineeritud tähenduses. Kas inimene on elanud õnnelikuna, selgub alles elu lõpuks kui on võimalik hinnata elukäiku tervikuna. Aristoteles lisab isegi siia veel ühe tingimuse, üteldes, et päris õnnestunuks saab inimese elu pidada alles siis, kui ka tema järeltulijad elavad õnnelikku elu. Õnnelikkus võib olla seotud erinevate hüvedega. Täiuslikuim õnnelikkus on autarkne õnnelikkus. Voorus ei ole nimelt mitte pelgalt mõne üksikjuhtumi puhul püüdlusele paraja ning õige mõõdu leidmine, vaid püsiv kinnipidamine vastavast enda-ülalpidamise-viisist, näiteks, lahkemeelsest ja vaprast ülalpidamise viisist. Vooruslikkus ei tähenda ka mõne üksiku iseloomuomaduse eriti väljapaistvat omandamist, samal ajal kui teised isikuomadused on hooletusse jäetud. Ta seisneb just vooruste kaudu kujundatud terviklikus eluhoiakus
muutlik, mitte-olev ja mitte-teaduslik. Mitte-olev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon. ÕPETUS HINGEST: Keha on Platoni järgi aga noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala taeva (ouranos), mis on paarituna iseenda armuke, s.t autarkne. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist "elab" hing ideede riigis
Ta pani hinge mõistuse, kehasse hinge, et hingestatud olend saaks loomu poolest olla kosmoses parimate asjade loojaks. Ta tegi maailma elavaks hingega ja mõistusega. Keha on Platoni järgi aga noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala - taeva, mis paarituna iseenda armuke, autarkne on. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne -- olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist elab hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb
Vaprus on vajalik vahend, et ületada hirmu kui kannatuste üht peamist põhjustajat. Õiglust vajatakse selleks, et kaasinimestega mitte konflikti sattuda. Õigluse parim vili on aga hingerahu. Kui inimene kõiki neid häid omadusi omab, siis ei saa ta epikuurlaste õpetuse kohaselt enam õnnetu olla, sest ta on ju siis õppinud vähesega leppima ja elu ebameeldivusi rõõmustavate mõtetega kompenseerima. Selline inimene on autarkne. Sellise hoiaku saavutamiseks aga ei piisa pelgalt filosoofiliste arutlustega tuttavolemisest – jutt on pigem teatud elustiili omandamisest, mis nõuab harjutamist. Nii nagu hellenismiaja filosoofiatele iseloomulik, kätkeb ka epikuurlus endast teatud hingeliste harjutuste kompleksi ja enesekujundamise tehnikat, mis peaksid tegema inimese immuunseks inimelu ebameeldivate külgede suhtes. Epikuurlaste vaated ühiskonnale ja riigile . Epikuros käsitles õigust inimestevahelise kokkuleppena
saavutatakse enda poolt seatud eesmärgid. Tark saavutab kõik endale seatud eesmärgid, sest ta seab endale üksnes selliseid eesmärke, mis on kindlasti saavutatavad. Tarkus peab endas muidugi kätkema ka vastavat väärtusorientatsiooni, mis hindab saavutamisväärivaks üksnes saavutatavaid eesmärke. Niisuguseks eesmärgiks ongi voorus, niisiis tarkus ise. Seega langeb vooruslikkus kokku õnnelikkusega. Kes on jõudnud vooruslikkuseni, ei vaja enam midagi muud, on autarkne. Kuna voorus on aga inimeses endas ega 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. sõltu välistest asjaoludest, siis on tee õnnelikkusele avatud võrdselt kõigile – orjale mitte vähem kui tema peremehele. Mõistagi on sellise eluhoiaku saavutamine inimese jaoks suureks väljakutseks. Selleks ei piisa kaugeltki stoa filosoofia heast tundmisest, vajalik on ka askesis – harjutamine
kaupa müüa vaid kohaliku kaupmehe kaudu. Lääne-Euroopa ja Oriendi kaubandusbilanss Kulda hakkas Euroopas nappima seetõttu, et Idamaades oli kuldmünt kogu aeg käibel ja kaubandusbilanss idamaadega oli negatiivne. Kuld voolas Euroopast välja. Kuldmündid olid igapäevaseks tarvitamiseks liiga kallid, oli vaja pisemaid münte, selleks sobisid hõbemündid. Naturaalmajandus ja rahamajandus Naturaalmajandus tähendab kõigepealt, et majandus on autarkne ehk kogukond rahuldab oma põhivajadused kohapealse tootmisega. Samas mõistetakse naturaalmajanduse all ka rahata kaubandust. Varakeskajal pole õige siiski naturaalmajandusest rääkida. Raha oli küll vähe käibel, aga ikkagi oli käibel. Varakeskaja mündid: Merovingide ajal kasutati jätkuvalt kuldmünte (Solidus). Karolingide ajal asendusid kuldmündid hõbemüntidega (Denarius). Kulda hakkas Euroopas nappima seetõttu, et Idamaades oli kuldmünt kogu aeg käibel ja
annaabi.ee 
