· Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale? Inimese elu teeb õnnetuks ja ebakindlaks pidev möödunud valude läbielamine ja sellest tingitud mure tuleviku pärast, surmahirm. Inimesed proovivad oma ebakindlust täita erinevate ihade ja pettekujutluste realiseerimisega, mis muudavad neid omakorda veel ebakindlamaks, pannes ihkama uusi asju ja tekitades sellega õnnetuse ja rahulolematuse nõiaringi. Inimkond ei keskendu aulisele elule ning vaid mõistuses asuvatele hüvedele, mida keegi meilt võtta ei saa. · Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged?
Mis tähtsust saaks selles päikese heleduses olla sädemel? (6) Kui ainult aulisega pole sa rahul, siis tahad sa paratamatult lisada juurde kas tolle hingerahu, mida kreeklased kutsuvad a)oxlhsi/an, või naudingu. Nendest esimese saaks kuidagimoodi veel vastu võtta. Saab ju vaim sel puhul vabana kõigest koormavast jälgida kõiksust ja miski ei kalluta teda kõrvale looduse vaatlemiselt. Too teine, nauding, on karilooma hüve. Mõistuslikule lisame ebamõistusliku, aulisele mitteaulise! Selle jaoks 205 annab elule väärtuse keha kõditamine; (7) miks siis kõhklete ütlemast, et inimesel on hea, kui ta suulael on hea? Ja säärase, kelle jaoks ülim hüve seisneb lõhnades, värvides ja helides, arvad sina, ma ei ütlegi meeste, vaid inimeste hulka? Kasigu ta sellest kauneimate ja jumalaist järgmiste olendite hulgast, ühinegu söödast rõõmu tundva mõistuseta loomaga!
ta künks otsa ronis, näga ta naist: ,,Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhika tütarlaps." Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse kohta templit: ,,Nii et jookse nüüd Tenochtitlani ( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid." Tavaliselt või harilikult ei sisene vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse. Kuid Juan Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste vastu lahke. Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle ,,vägevat" naist. Juan nõudis naiselt järsu
Kui ta künks otsa ronis, näga ta naist: ,,Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhika tütarlaps." Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse kohta templit: ,,Nii et jookse nüüd Tenochtitlani ( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid." Tavaliselt või harilikult ei sisene vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse. Kuid Juan Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste vastu lahke. Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle ,,vägevat" naist. Juan nõudis naiselt järsu
Kui ta künks otsa ronis, näga ta naist: „Päike ei olnud veel tõusnud, ent Juan nägi naist justkui vastu valget tänu viimasest pealaest jalatallani kiirguvatele kuldsetele kiirtele. Ta oli umbes 14-aastane väga ilus mehhika tütarlaps.“ Paljud tavalised haldja ilmutused algavadki just niimoodi nagu on eespool kirjas. Tüdruk esitles ennast mehele kui Neitsi Maarjat ja nõudis sellesse kohta templit: „Nii et jookse nüüd Tenochtitlani ( tänapäeval Mexico Citysse ) ja räägi aulisele piiskopile kõike, mida sa nägid ja kuulsid.“ Tavaliselt või harilikult ei sisene vaesed indiaanlased hispaania linnaosasse ja seda eriti veel piiskopi paleesse. Kuid Juan Diego tuli mäest alla ja läks siis piiskopi juurde jutule, kelle nimi oli Don Fray Juan de Zumarragat. Piiskop ei uskunud Juani sõnu, kuid sellegipoolest oli piiskop indiaanlaste vastu lahke. Juan tormas uuesti tagasi üle küngaste ja kohtas jälle „vägevat“ naist. Juan nõudis naiselt järsu
annaabi.ee 
