Esimestel mängudel võisteldi ainult ühel spordialal ja selleks oli staadionijooks. Alguses võisid osaleda ainult ülikud, kuna neil oli rohkem aega treenimiseks, aga hiljem hakati toetama ka lihtrahvastest andekaid sportlasi. Mõnedel võistlejatel oli võimalus teenida võitude eest raha, aga samas pidi mõni kuulus sportlane maksma stardiraha. Antiikolümpiamängud lõpetas see, kui ristiusk sai Rooma impeeriumi ametlikuks usuks. Antiikaja kuulsamaiks atleediks on peetud kuuekordset olümpiavõitjat Krotoni linnast pärit maadlejat Milonit, kellest räägiti palju legende. Kahe olümpia vahelist aega nimetati olümpiaadiks. Pealtvaatajateks võisid olla ainult vabad mehed ja vallalised naised. Need, kes reeglit rikkusid, ähvardas karistus, milleks oli tavaliselt künkalt allaviskamine, mis võis tähendada surma. Erandiks oli Demeteri preestrinna, kes istus kohtunike tribüüni. Olümpiamängud olid Kreeka rahva ülemaalilised rahumängud, mistõttu
samanimelisest külast. Georg oli juba lapsena hästi tugev poiss ja väga jõuhimuline. Liigagaruses pingutas ta aga end üle, külmetas seejuures ja haigestus raskelt kopsupõletikku, mis tollal oli üsna eluohtlik haigus. Tallinna Peetri Reaalkooli asudes oli ta veel nõrk ja haiglane(ta isegi vabastati kehalise kasvatuse tundidest), kuigi tema tahe tugevaks saada oli säilinud. Mõte spordile pühenduda, hakata elukutseliseks atleediks, tekkis tal tõenäoliselt Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemisi nähes. Talle omase südikuse ja visadusega hakkas ta oma kava ellu viima harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega kahenaelaseid hantleid 4000 korda järjest. Õige kindluse said treeningud siis kui Georg hakkas käima Tallinna raskejõustikuklubis. Lurichi tippspordi tee algas Venemaal Peterburis, 1895. aastal. Seejärel hakkas ta püstitama
1993), ka kuld medali kaugushüppes ja 200m sprindis 1987. aasta Maailma Sisemeistrivõistlustel. Lisaks kõigele sellele on ta olnud edukas ka Euroopa ja Saksamaa meistrivõistlustel. Tema suurim rivaali kaugushüppes oli Jackie Joyner-Kersee, kellega oli ta ka väga hea sõbranna. Teismelisena oli ta väga aktiivne organisatsioonis Free German Youth (FDJ). Paljud saksa veebilehed, kaasaarvatud ka tema enda kodulehekülg, väidavad, et Heike Dreschler hääletati ,,Sajandi atleediks" 1999. aastal IAAF-i poolt (Inernational Association of Athletics Federations). Saavutused I Olümpiamängud 1988. aastal Seoul'is hõbemedal kaugushüpe (tulemus 7,22m) pronksmedal 100m (tulemus 10,85s) pronksmedal 200m (tulemus 21,95s) 1992. aastal Barcelonas olümpiavõit kaugushüpe (tulemus 7,14m) 2000. aastal Sydney's olümpiavõit kaugushüpe (tulemus 6,99m) II Maailmameistrivõistlused 1983. aastal Helsingis
Lapsena oli ta tugev poiss, kuid haigestus siis raskesti ning pärast paranemist jäi kiratsema. Nii juhtuski, et kui poiss kümneaastaselt Tallinna reaalkooli õppima asus, vabastati ta võimlemisest, sest näis selleks liiga haiglane ja kidur. Georg Lurichi vanemad olid pärit Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise vallast. Täpsemalt Sillaotsa Talumuuseumi andmeil Keskküla Küüra talust. Nad kolisid Väike-Maarjasse, kus tema isa hakkas kaupmeheks. Mõte elukutseliseks atleediks hakata tuli talle pähe nähtavasti Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemisi nähes. Ta hakkas harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15- aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega 2-naelaseid hantleid 4000 korda järjest. Koolivaheajal olevat ta maksnud tugevamatele maapoistele selle eest, et need temaga maadleksid. Peatselt hakkas ta käima raskejõustikuklubis "Linda" aidas Maneezi tänavas.
Näide 1: Eliitatleediks saamise protsess. Chris Stevenson oli huvitatud sellest, kuidas inimestest saavad eliitatleedid. Ta intervjueeris ja kogus lugusid sportlastelt, kuidas neist said spordiga seotud isikud ja spordis osalejad. Ta märkis, et spordist osalemise lood kõlasid kui karjääri kirjeldused. Vaatleja (uurija) peab mõistma, et karjäär on järjepidev kogemus. Atleediks olemine ja spordiga tegelemine oli kõige olulisem ühele sportlasele aga mitte niivõrd teisele, sõltuvalt sellest, mis oli toimunud tema personaalses elus. 48 Ühes oma uuringus, Stevenson intervjueeris 29 Kanaada ja Briti rahvusvahelisel tasemel atleeti. Kõigepealt kogus ta erinevaid lugusid, mida atleedid olid talle rääkinud. Aga ta avastas lugudes kahte all olevat protsessi: 1
Peirithoos jäi sinna igaveseks istuma, kui Theseuse päästis tema nõbu: Herakles läks allilma ja tõstis Theseuse istmelt ning kandis ta maa peale. Vanemas eas abiellus Theseus Ariadne õe Phaidraga ja tõi sellega õnnetuse kaela Phaidrale, enesele ja oma pojale Hippolytosele. Theseus oli oma poja väiksena saatnud samasse linna, kus ta ise suureks sirgus (linna nimi oli Troizen) ja tahtis, et tema pojast seal samuti mees sirgus. Poiss kasvas tugevaks atleediks ja kütiks ning põlgas mugava elu harrastajaid ja mehi, kes kergekäeliselt naistesse armuvad. Hippolytos põlgas Aphroditet ja pooldas jahijumalannat Artemist. Kui Hippolytos koju pöördus, kiindusid isa ja poeg üksteisesse. Phaidrast ei teinud poiss aga välja, kuid Phaidra oli hullupööra Hippolytosesse armunud. Phaidra ei näinud oma meeleheitlikus armastuses muud väljapääsu peale surma. Phaidra rääkis oma kavatsusest vaid vanale hoidjale, kes kohe Hippolytose juurde tõttas
annaabi.ee 
