mõõdukamad rahvakoosolekud olid aga pigem usuõpetuse kui vabatahtliku aine poolt. Karjahärm ja Sirk on seisukohal, et “on päris selge, et rahvuslik ärkamine polnud mingi ühekordne akt, vaid esmajoones liikumine, mis uusi põlvkondi haarates vajas üha uute “äratajate” ilmumist. Rahva omaalgatused vajasid hooldamist ka pärast seda, kui 1880. aastatest alates hakkas rahvuslus eestlaste juures tärkama massiliselt”. Seda mõtet ateistlikus kontekstis interpreteerides võiks järeldada, et sotsiaaldemokraadid tegid XX sajandi alguses oma esimese ateismipuhanguga katse süstida eesti rahvuslikku identiteeti nii sotsialismi kui ka ateismi. Jääb mulje, et 1905. aasta revolutsiooni päevil väljendatud sotsialistide põhimõte “on vaja võidelda kiriku võimu ja religioosse ideoloogia vastu” pani pikkadeks aastateks paika ateistliku argumentatsiooni kõrgeima taseme. Keskseks teemaks
Maailm on religioosselt väga mitmekesine. Enamikes maades on õigus inimesel uskuda, mida soovib ning kellelgi ei ole õigust teda sellepärast hukka mõista. Veelgi enam, see on seadusega karistatav. Kui see aga nii ei oleks, kas inimene, kes siiralt usub, on piisavalt julge oma tõekspidamiste ja uskumiste tunnistamiseks või salgab ta kõike vaid selleks, et mitte paista teistsugusena, mitte saada põlguse osaliseks? Olen veendunud, et näiteks nii mõnigi kristlane, viibides ateistlikus seltskonnas, vastab taolisele küsimusele eitavalt, et end mitte kompromiteerida just nagu seda tegi Peetrus, kuulutades valeks väiteid, et teda olevat nähtud koos Jeesusega. Kartus oli muidugi põhjendatud. Tunnistades seotust oma õpetajaga, oleks ta arvatavasti jaganud tema saatust ning kolme risti asemel võinuks olla neli. Seega on täiesti mõistetav, et ka muidu vankumatu usumees teatud olukorras, kas siis kartes taunimist või midagi hullemat, lükkab tagasi väited oma usu kohta.
FREUD: ürit pigem teaduslikult, kuid in.käsitl käib filos piirimaile. pop põhj: 1)psühhoanal pakus uutmoodi hingeabi ateistlikus üh.k-s; 2)algselt lisas usaldusväärsust teaduslikkuse oreool; 3) seni puudut teemad- seksuaalsus, unenäeod, neuroosid; 4) murrang lääne ajal-s: viimne hoop in kui ''mõist looma' käsitlusele, näid, et mõistus määrab me käit aint piirat ulat. INIMENE: uskus, et on eriline närvien, mis liigub org-s mööda liine, allub kindl seadustele. traumaat kogemus takist en voolu-tek häire e vaimuhaigus. Psühhoan kui ravimeetodi eesm need kõrvald, taast loomuliku en liik. Inimese ehitus: 1
Teaduslik maailmavaade tugineb teaduslikule Uurmismeetodile (probleem, hüpotees, vaatlus, eksperiment, järeldused), pidevale tõestamisele ja uute andmete lisandumisel ümbertõstmisele. Seega kahtlustele ja küsimustele. Näiteks tõestati alles 19. sajandil, et elu isetärkamine elutust materjalist on praegustes tingimustes võimatu. Teaduslik maailmavaade rõhutab praeguste keskkonnatingimuste suurt erinevust võrrelduna elu tekke aegadega. Tänapäeva Eesti peamiselt ateistlikus ühiskonnas oleme teadusliku lähenemise ja ilmavaatega harjunud. Ent väärib rõhutamist, et tänapäevalgi on suurem osa inimkonnast religioosne, rääkimata näiteks keskaja inimestest. Seda tasub reisides silmas pidada. Vahel on religioosne ja teaduslik maailmavaade põimunud mitmeid usulahud kasutavad oma selgitustöös teaduse saavutusi, et nende abil jõuda jumala olemasolu nn tõestuseni. Teisalt, paljude teaduslike probleemide lahenduste puudumisel jõuavad mitmed
mõistmises jõudnud Jumalale kõige lähemale, on kõige paremini tunnetanud tõde. 2. Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida nad ei leia teadusest ega loogikast. Fundamentalistlikud uskumused võivad väljasseisjatel tunduda rigiidsete ja põhjendamatutena. Asjaosaliste endi jaoks on nende usulised veendumused eluliselt tähtsad ja nad tunnevad rõõmu ja rahuldust nende järgimisest. 3. Nad on kuulutusmeelsed, püüdes kaasata ateistlikus keskkonnas kasvanuid. Fundamentaliste iseloomustab suhteliselt kõrge pühendumise määr oma vaadete levitamisel. Esmajärguliseks sihtrühmaks on inimesed, kellel puudub religioosne taust ja usulised teadmised. 4. Nad kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. Fundamentalistlik elukäsitlus on tihedalt seotud lähi- ja peresuhetega. Laste kasvatamisel hinnatakse kõrgelt usuliste väärtuste edasikandumist järgmistesse põlvkodadesse
on oma mõistmises jõudnud Jumalale kõige lähemale, on kõige paremini tunnetanud tõde. 2. Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida nad ei leia teadusest ega loogikast. Fundamentalistlikud uskumused võivad väljasseisjatel tunduda rigiidsete ja põhjendamatutena. Asjaosaliste endi jaoks on nende usulised veendumused eluliselt tähtsad ja nad tunnevad rõõmu ja rahuldust nende järgimisest. 3. Nad on kuulutusmeelsed, püüdes kaasata ateistlikus keskkonnas kasvanuid. Fundamentaliste iseloomustab suhteliselt kõrge pühendumise määr oma vaadete levitamisel. Esmajärguliseks sihtrühmaks on inimesed, kellel puudub religioosne taust ja usulised teadmised. 4. Nad kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. Fundamentalistlik elukäsitlus on tihedalt seotud lähi- ja peresuhetega. Laste kasvatamisel hinnatakse kõrgelt usuliste väärtuste edasikandumist järgmistesse põlvkodadesse. Usulise
Teiselt poolt see Jumal, kes selle maailma loonud on, on ebamugav jumal, ta tuletab pidevalt meelde, et maailm pole täiuslik ja elu pole püsiv ja tema ise on üle selle. Kord ja kaos ühildatakse Jumala mõistesse enesesse. Jahve on see, kes toob head ja kurja. (Uku Masing ,,Deemonlik jumal" loe). Ehkki varajaste piiblitekstide jumalakujutelmad on mattunud hilisemate varju, ei ole need kadunud. Sterotüüp Vana Testamendi türannlikust jumala-kujust on küllaltki levinud, eriti ateistlikus usukriitikas. 20.saj II poolel esilekerknud uued teoloogiasunnad püüavad seevastu anda uut tähendust just neile piibli varastele jumlakujutelmade aspektidele, mis seostusid iidsete heebrealaste elutunnetuse haprusega(kontekstuaalne teoloogia, vabastusteoloogia, feministlik teoloogia). Kogu vanade piiblitekstide võikus ja julmus saab meile arusaadavaks, kui me tajume tolleaegse elutunnetuse haprust. 12
leiti, et haldjail puudub seos kristlusega (24%) või et nende kahe olendi olemus on erinev (6%). Haldjate ja inglite eksisteerimise või mitteeksisteerimise üle pole põhjust arutada, sest tegemist on usu küsimusega. Mõlemi nägemise kohta on tuua piisavalt allikaid ega saa öelda, et üks oleks vähem väärtuslik kui teine. Tähelepanu peaks pöörama hoopis sellele, et pigem oldi valmis tunnistama haldjate kui inglite olemasolu. Põhjendus sellele võib peituda eesti noorte ateistlikus maailmavaates – inglid kannavad endaga kaasaajainimesele tuttavamat kultuuripagasit kui haldjad. Inglitesse uskumise tunnistamine tähendaks paljude teiste tõdede tunnistamist, haldjad on näiliselt vähem pretensioonikad ja lähedasemad. Funktsioon on haldjail ja ingleil tõesti paiguti sarnane (kui kaitsjad, abistajad, ettekuulutajad jne), aga õigus võib olla ka neil, kes juhtisid tähelepanu erinevale olemusele – leidub ka kurje haldjaid
annaabi.ee 
