Sautuola kirjeldas oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" (Lühikesed märkmed mõnigatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis) koopamaale ning esitas argumente nende esiajaloolise päritolu kasuks. Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koobast ja koopamaale uurisid Émile Cartailhac, Henri Breuil ja Hugo Obermaier. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse. 3. Koobas Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Lagi on maapinnale väga lähedal: keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse
Hispaanias. Koopa leidis jahimees, kelle koer kadus, nagu oleks ta maa alla vajunud. Mees leidis koopa ja teatas sellest maaomanikule, kuid see tuli koobast vaatama alles 7 aasta pärast. Arheoloogilisi kaevamisi alustati 1879 aastal. Koopa pikkuseks on 270 m. Peakoridor on 2-12 m kõrge ja 6-20 m lai. Lagi on maapinnale väga lähedal: keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koobastest on leitud kaks asustuskihti, mis viitab sellele, et mingil põhjusel on koopad vahepeal maha jäetud ja siis hiljem uuesti asustatud. 2.2. Koobaste asukoht Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari munitsipaliteedis. Altamira koobas kuulub Vispierese mäe juurde. Santillana del Mari linn asub orus, mida ääristavad laugjad lubjakõrgendikud, millest ühe tipus on Altamira koobas. Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest.
Sautuola kirjeldas oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" ("Lühikesed märkmed mõningatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis") koopamaale ning esitas argumente nende esiaegse päritolu kasuks. Enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Alles 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Koobast ja koopamaale uurisid Émile Cartailhac, Henri Breuil ja Hugo Obermaier. Koopast on leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré kultuuri ja vanemasse Madeleine'i kultuuri. Koobas Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit. Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud,
Põhjuseks oli see, et vastavalt tolleaegsetele arusaamadele peeti esiajaloolisi inimesi poolenisti ahvideks ning see välistas, et nad oleksid olnud võimelised midagi niisugust tegema. Altamira maalingute ehtsust tunnistati alles 1902. a., pärast mitmeid avastusi Prantsusmaal. Tekkis koopamaalingute otsimise buum ning Kantaabriast on praeguseks avastatud üle 100 maalingutega koopa. Altamira koopa sissepääsu juurest on hiljem avastatud ka kaks asustuskihti, millest üks kuulub nooremasse Solutre ajastusse, teine vanemasse Madeleine ajastusse. Arheoloogilistel kaevamistel on siit leitud tööriistu, koldekohti ja luid. Altamira on ainuke teadaolev koopamaalingute koht, kus elamisjäljed on osaliselt ka samas koopaosas, kus maalingudki. Altamira koopa seintel ja lagedel puudub tahmakiht, mida on leitud teistest maalingutega koobastest joonistamise juures pidi neil olema mingi arenenum valgustustehnika, mis andis vähem tahma ja suitsu
kivimajadega. Linn oli ümbritsesid massiivse kivimüüriga ja selle elanike arv võis ulatuda kahe tuhandeni. Peagi õppisid Jeeriko allikavett niisutuseks põldudele juhtima. Asulast on leitud savist naisekujukesi, millest arvatavasti loodeti põlluviljakuse edendamist. Ühe hoone seina müüritud seitse kolpa võivad viidata surnud esivanemate religioossele austamisele. Çatalhöyük Väike-Aasias (tänapäeva Türgi lõunaosas) on Jeerikost mõneti hilisem siinsed 12 järjestikust asustuskihti pärinevad VII V aastatuhandest eKr. Seetõttu oli siinsetele asukatele savinõude valmistamine juba tuntud. Põlluharimise ja karjakasvatuse kõrval oli juba Çatalhöyüki elanike jaoks jätkuvalt suur tähtsus ka karjakasvatusel. Samuti vahendasid nad lähedastes mägedes leiduvat väärtuslikku vulkaanilist kivimit obsidiaani. Jeerikost erinevalt oli Çatalhöyük kindlustamata. Selle nelinurksed lamedakatuselised hooned
annaabi.ee 
