kaitstavates osades Iseloomulik on, et linnuse kõrval on ka asulakoht. Linnustega seostub käsitöö Enamus viikingiajal kasutusel olnud linnused jäeti hilisrauajal maha Enamik külasid siiski linnustest eemal. Asustus üle Eesti, tihedam Lääne- ja Põhja-Eesti ning Kagu-Eesti, vähe Alutaguse, Pärnumaa ja Hiiumaa Külades väikesed (4x5m) üheruumilised ristpalkhooned kerisahjudega. Kerisahjude jäänused viitavadki asulakohtadele Maakasutuses olulisi muutusi ei toimu. Jätkub seniste põlispõldude kasutus ja laienemine Esimesed raudteradega adta. Kitsas kirved asenduvad laiateralistega, mis hõlbustab alepõldude rajamist Arvatakse, et sel perioodil kujunesid üldjoontes välja tänase põllumajandusmaastiku kontuurid Varase rauaaja tunnusmärgid meie maastikes:linnamäed;tarand- ja kivivarekalmed, Kagu-Eestis kääpad; tänapäevani püsivalt säiluinud külade ja külasarase kujunemine
Ruhnu saarele jõudsid inimesed ca 5300 ema. Aivar Kriiska kaevas seal 1999. aastal kaht kiviaja asulakohta. Neist II asulakoha kaevandi suuruseks oli vaid 8 m2, avastati aga viis tuleaset. Need olid maapinda süvendatud, kividega. Asulakoht on dateeritud hilismesoliitikumi ja varaneoliitikumi lõppu. Lisaks leiti inspektsioonidel veel neli asulakohta. Asulakohtadest leiti muuhulgas varast narva tüüpi keraamikat, mis oli sarnane Saaremaa tolleaegsetele asulakohtadele. Ilmselt olid neis asulates peatunud hooajalised hülgekütid. Saaremaal on Kriiska kaevanud Võhma asulakohta. Eesti saarte mesoliitikumile on üldiselt iseloomulik, et tööriistade valmistamiseks kasutati kohalikke kivimeid: kvartsi, madalakvaliteedilist tulekivi, kvartsporfüüri. Eesti ranniku ja saarte asustamise küsimustega ongi tegelenud peamiselt Aivar Kriiska. Tema uurimused on osutanud, et väikesaartel käidi vaid
põllud on lagedad. On teada, et sel kus pinnas on tumedam võib olla asulakoht, seda sellepärast et seal olnud ahjud, kolded ja söed teevad pinnase tumedamaks. Lisaks potikillud, graniitkivi tükid, mis tekivad kolletest ja ahjudest. Keraamika killud annavad aimu vanusest. Arheoloogia objektid on kaitse all alates avastamisest. Kantakse kaardile, sõlmitakse maaomanikuga leping, mida tohib teha, mida mitte. Enne luurele minekut on võimalik eeltööd teha; rahvapärimus, kohanimed- viitavad asulakohtadele. 17.sajandist on olemas kaardid mõisa-ja talumaadest, mõned üllatavalt täpsed. On vaja teada, kus piirkonnas võivad paikneda arheoloogilised objektid. Vaadata veekogude lähedust, sest enamus asulaidon vanade veekogude kõrval. Kõrgusjoontega kaart, sest maastik on muutunud ja kõrgusjoonte järgi on võimalik orienteeruda. Aeroarheoloogia õhust tehtud fotode abil muististe leidmine. Meil aeroarheoloogiat eriti pole, sest raha pole ning NSVL ajal ei lubatud.
tulekivilaastudest. Neist osa kasutati nooleotsadena, osa puust ja luust noakujulistel riistadel. Tõsi küll, mikroliite oli kasutatud samuti juba paleoliitikumis. Nüüd aga rohkem kasutusviise. Leitud on servauuretega luuriistu, nendesse uuretesse oli vaiguga kinnitatud tulekiviteravikke. Mesoliitiliseks nähtuseks on kirve varretamine. Esimesed paadid või ruhed, on ka mõlaleide. Ka vanimad võrguleiud dateeruvad mesoliitikumi. Asulakohtadele on iseloomulikud nõrgad kultuurkihid, st inimesed olid rändava eluviisiga. Arvatavasti muutusid väiksemaks ka kollektiivid ise. Mesoliitikumist on teada nii suuri kui väikeseid kalmistuid, maetud on nii asulatesse kui neist väljapoole. Tihti on matuste juures kasutatud ookrit. Panusteks nii tööriistad kui ehted. Kui matus tehti asulas, siis on sageli maetud elamusse. Kadusid kunstitööd, välja surid mammutid. Enamikus Lääne-Euroopa
ük protsesse). Arheoloogilise uurimistöö metoodika Välitööd: · arheoloogia luure (inspektsioon) tänapäeval on palju teetöid, ehitusi jms ja arheoloogiline luure peab märkama, kus mis on, säilitama asju. Arheoloog peaks märkama maapinna kuju järgi, kus võiks midagi olla, asuda, kõige parem on selleks varakevad. Põldudel tumedamad laigud võivad viidata vanadele asulakohtadele. Kindel märk oleks peene kivipuru olemasolu, kuna need on omaagsete ahjude, kollete jäänused. Nii et luure ei ole luure, pigem vaatlus. Abiks oleks siin rahvapärimus või vanad kaardid. Eestis on muinasasulate läheduses sageli olnud allikas, kuna kaevu ei jõutud eriti teha, allikast võeti vett ja oligi kõik. Kaevude kaevamise komme tuli keskajal. Tänapäevaste külade põllumaadel tasub ka tähelepanelik olla.
annaabi.ee 
