Sajandil 19. sajandi alguse koolireformi käigus rajati Eesti linnades aastail 1804- 1805 Rahvahariduse Ministeeriumile alluvate avalike koolide võrk, mille üheks koostisosaks olid kubermangugümnaasiumid Tartus ja Tallinnas. Tartu Kübermangugümnaasiumi asutamisel peeti silmas Liivimaa kubermangu suurust, mis eeldas kahe seda tüüpi õppeasutuse olemasolu (üks Riias, teine Tartus). ning taasavatud Tartu ülikooli soovi luua kohapeal keskkool kõrgemasse õppeasutusse astujate ettevalimistamiseks. Esimestena võeti uude gümnaasiumisse vastu Tartu ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti pojad Wilhelm Friedrich ja Johann Friedrich. Õpperingkonna kuraatori abiga sai gümnaasium endale ülikooli vahetus naabruses asuva endise liiva Aadlipreilide Asutuse tühjaks jäänud hoone. Uut kooli juhtisid kuni 1814. Aastani Tartu ülikooli koolikomisjoni poolt määratud professorid. Seejärel nimetati gümnaasiumi esimeks direktoriks Otto Benjamin Gottfried
6-klassilises algkoolis käima Sassi, Koksi, Kuiste, Väkra, Kõriska, Männiku, Rahu, Pahna ja Jursi küla lapsed. 1933. aastal suleti Tõnija külakool Rõõsal ja Tõnija lapsed hakkasid samuti käima Sassi algkoolis. Sassi 6-klassiline algkool oli igati jätkusuutlik: 1928./29. õppeaastal õppis koolis 72 õpilast, 1929./30. oli lapsi 81, 1930./31. oli õpilaste arv 80. 1932./33. õppeaastal astus I klassi 29 õpilast, edaspidi, aastatel 1934 1938, püsis kooli astujate arv vahemikus 21-27. 8 Lapsed õppisid koolis emakeelt, usu- ja kõlblusõpetust, matemaatikat, joonistamist, laulmist, saksa keelt, tööõpetust, võimlemist. Neljandast klassist lisandusid kodulugu, loodusõpetus, tervishoid, ajalugu ja kodanikuõpetus. Teadmisi ja oskusi hinnati algul neljapallisüsteemis, 1934. aastal muudeti hindamissüsteem viiepalliliseks. Kooliaasta a l g a s alles oktoobrikuu alguspäevadel, varem ei saanud sügiseste põllutööde tõttu alustada
Tütardele pärandamist seletab ka nähtus, et tihtipeale olid tütred ainsad lapsed perekonnas. (Setälä 2004: 175-176) Naised omasid tihti peale ka suuri savirikkaid maid. Need olid naised, kes tegelesid tellisetootmisega ja mitte polnud ainult maaomanikud. 4. ABIELLUMINE JA LAHUTAMINE Vanas Roomas polnud abielu samasugune nagu tänapäeval. Abielu polnud tingitud armastusest kahe inimese vahel, vaid pigem valis perekonnapea välja kaasa ning levinud olid korraldatud abielu. Abiellu astujate isiklik nõusolek hakkas rolli mängima õitsengu perioodil. Oli tavaline, et iga naine abiellub ning saab järglasi. Abielu loetigi kõige tähtsamaks toiminguks naise elus ning naise perspektiivist tähendas see talle ka, kelle võimule ta allub. Kihluti tavaliselt väga varases eas- juba seitsme aastaselt lubas seadus naistel kihluda. Kõige kiiremini lubas Rooma õigus abielluda kaheteist aastaselt, kuid üldiselt abielluti siiski teismeeas umbes 16-aastaselt
innukust mõttemängudes. Lisaks tavapärasele jälgimisele on oluline vaatluse alla võtta ka lapse saavutused, kas olümpiaadidel, spordivõistlustel, muusikalistel konkurssidel või muudes valdkondades. Olümpiaadid on tänases Eestis andekatele õpilastele üheks peamiseks väljakutse võimaluseks ja motivatsiooniks. Viimasele aitab kaasa kõrge olümpiaadikoha saavutamise seos edasiste haridusvõimalustega: näiteks, Nõo Reaalgümnaasium võtab gümnaasiumisse astujate puhul arvesse olümpiaadide ja konkursside tulemusi. Samuti premeerivad mitmed omavalitsused vastavalt võimalusele õpilasi, kes on pääsenud vabariiklikule olümpiaadidele ja seal edukalt enda võimeid näidanud. Olümpiaadide korraldamise eesmärk ongi pigem stimuleerida võimekate õpilaste arengut, mitte tingimata selgitada välja parimad ainetundjad, nagu tihti arvatakse. Olümpiaade korraldatakse Eestis ligikaudu 20 õppeaines ja nendest võtab igal aastal osa üle 10 000 õpilase
Arvestades, et kaugeltki kõik ei jätka tööd koolis omandatud erialal, on tegelik töötajate arv ilmselt nende kahe hinnangu vahepeal. Nendest arvudest järeldub ka, et meie haridussüsteemi väljalase praegusel tasemel suudab kindlustada vajaliku arvu spetsialistide ettevalmistamise. Optimismi sisendab ka eriala piisav ja stabiilne populaarsus noorte hulgas. Nii on aastakümneid olnud konkurss ülikooli ehituse erialale astujate vahel ümmarguselt 2:1. Viimasel aastal suurenes see veel üle kahe korra. Olgugi, et koguarvuga võib rahule jääda, jääb probleem eriala sisesest spetsialiseerumisest. Rõhuv enamus kõrvalejäänutest on ilmselt kolme viimase ülalviidatud kutsevaldkonna esindajad. Enamus maades on ehitusjuhid, ökonomistid ja eelarvestajad liitunud omaette kutseühingusse. Kui vaadata
annaabi.ee 
