a maha Rootsi tähtsama kaubalinna Sigtuna Suhted slaavlaste ja Vana- Vene riigiga: · 6.-7. sajandil algas idaslaavlaste väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe piirkonnast põhja poole. 8. sajandiks olid idaslaavlased jõudnud ka Peipsi järve tagustele aladele, kus elasid soome- ugri hõimud (karjalased, vepslased jt) ja algas soomeugrilaste ja slaavlaste segunemine, mis viis 14. sajandiks enamiku soome-ugri hõimude assimileerumiseni. · Vastavalt Vana- Vene kroonikale ,,Jutustusi möödunud aegadest" olevat slaavlased ja teised Peipsi taga elanud rahvad kutsunud endale 862.a Rootsist kolm viikingist venda valitsejaks (Rjurik, Sineus ja Truvor) · 882.a vallutas Rjuriku kaaskondlane Oleg (Helge) ära Kiievi linna ja viis sellega lõpule Venemaa põhja- ja lõunapoolsete alade ühendamise. Sellega pandi alus Vana-Vene riigile. · Esialgu olid slaavlaste ja tsuudide suhted rahumeelsed
sattuda (Kristof 1995). ÜRO rassilise diskrimineerimise ja ksenofoobia eriraportöör kirjutas 2006. aasta raportis, et probleem on endiselt tõsine. Uuringus tuli tol aastal välja, et 38,7% inimestest peavad tulevase abikaasa valikut tehes vereliini tähtsa prioriteedina (Priestley 2009). Võiks arvata, et vabam liikuvus (mille mitte-olemasolu neid varem eemal hoidis 'tava'ühiskonnast) viib lähimate aastakümnete jooksul täieliku assimileerumiseni (Kristof 1995). Teisalt pakub ka abikätt majandus ja selle võimalik langus, mil tekib hoopis sisserändamine buraku- rajoonidesse ning mis omakorda võib viia selleni, et burakusid ei peetagi enam burakudeks. Kui eriraportöör külastas suure burakumini elanikkonnaga Nishinari rajooni Osakas, oskasid sealsed linnaosa vanemad arvata, et „rassism ja ksenofoobia on põhiliselt mitteteadlikkuse tagajärg, ning et naabrusrajoonidest kajastub palju vähem diskriminatsiooni
Sigtuna. · Suhted slaavlaste ja Vana-Vene riigiga: - 6-7.sajandil algas idslaavlaste väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe piirkonnast põhja poole. 8.sajandiks olid idaslaavlased jõudnud ka Peipsi järve tagustele aladele, kus elasid soome-ugri hõimud (karjalased, vepslased, merjalased, muromlasd jt.). Järk-järgult algas soome- ugrilaste ja slaavlaste segunemine, mis viis 14.sajandiks enamiku soome-ugri hõimude assimileerumiseni. - Vastavalt Vana-Vene kroonikale "Jutustusi möödunud aegadest" olevat slaavlased ja teised Peipsi taga elanud rahvad kutsunud endale 862.a. Rootsist kolm viikingist venda valitejaks (Rjurik, Sineus ja Truvor). - 882.a. vallutas Rjuriku kaaskondlane Oleg (Helge) ära Kiievi linna ja viis sellega lõpule Venemaa põhja- ja lõunapoolsete alade ühendamise. Sellega pandi alus Vana-Vene riigile.
viikingiaeg), kes käisid sageli rüüstamas Taani ja Rootsi rannikualasid ja põletasid 1187.a maha Rootsi tähtsama kaubalinna Sigtuna 2) Suhted slaavlaste ja Vana- Vene riigiga: *Suhted ida slaavlastega: käidi koos sõjaretkedel ja kaubeldi. Räägiti omavahel tšuudi keelt. *6.-7. sajandil algas idaslaavlaste väljaränne oma algkodust Visla ja Dnestri jõe piirkonnast põhja poole. Algas soomeugrilaste ja slaavlaste segunemine, mis viis 14. sajandiks enamiku soome-ugri hõimude assimileerumiseni. *Alates 11. sajandi algusest eestlaste suhted Vana-Vene riigiga teravnesid. 1030.a tuli suurvürst Jaroslav Tark ja vallutas ära Tartu ning rajas sinna tugipunkti. Venelaste katsed 7 järgmistel aastakümnetel mõjualuseid territooriume laiendada ebaõnnestusid ja 1061.a vabastasid eestlased. *Vana- Vene riigi lagunedes 11. sajandi lõpul kergenes eestlaste olukord märgatavalt.
siooni dünaamika küsimustes. Herskovitsi akulturatsiooniteooria kohaselt jaguneb akulturat- siooniprotsess kolmeks: heakskiit, omaksvõtt ja vastuseis (acceptance, adaption, reaction) (Herskovits 1958: 131–135): 1. Heakskiit: akulturatsiooniprotsess viib teistsuguse kultuuri suure osa ülevõtmiseni ning omaenda vanema kultuuripärandi kadumiseni; heakskiitva rühma liikmete hulgas valitseb leppimismeeleolu, mis viib lõpuks nende assimileerumiseni nii käitumismallides kui ka kon- taktisoldava kultuuri sisemiste väärtustega. 2. Kohanemine: algu- ja võõrapärased jooned seotakse kokku, saavutamaks ladusalt toimivat kultuurilist tervikut, mis tegelikult kujutab endast ajaloolist mosaiiki; sealjuures kujundatakse kahe kultuuri mustrid ümber üksikisiku jaoks arusaadavaks harmooniliseks tervikuks või säilitatakse rida enam või vähem vastandlikke suhtumisi ja arusaamu, mida püütakse igapäevaelus kokku sobitada. 3